上海浦东发展银行郑州分行：厚植优势 筑梦中原

百度 沙赫萨瓦里说：材料的选择很重要。

Gertrude Elizabeth Margaret Anscombe ['?nskom] (18. m?rts 1919 Limerick, Iirimaa – 5. jaanuar 2001 Cambridge) oli Briti analüütiline filosoof.

Ta on tuntud eelk?ige vooruseetika taaselustajana ja tegevusfilosoofia ühe rajajana, kuid ta kirjutas peaaegu k?igist filosoofia valdkondadest. Samuti oli ta Ludwig Wittgensteini t??de t?lkija ning propageerija.

Anscombe oli austatud analüütiline filosoof, kes paistis silma Wittgensteinile l?hedal seismise, l?ikavate argumentide ja stimuleerivate loengutega ning j?ulise isiksusega. Analüütilise tomismi v?ljapaistvaid esindajaid.

Elulugu

Elizabeth sündis Iirimaal teeniva Briti ohvitseri Alan Wells Anscombe'i ja Briti p?ritolu Gertrude Elizabeth Anscombe'i (neiuna Thomas) kolmelapselise pere noorimana. Kui perekond Inglismaale naasis, t??tas isa Londoni koolis Dulwich College loodusteaduste ?petajana.

Elizabeth l?petas 1937. aastal Londonis Sydenhami Keskkooli. 15-aastaselt p??rdus ta katoliku usku. 1937. aastast ?ppis Oxfordi St. Hugh's College'is, mille l?petas 1941 (First Class Honours) Literae Humaniorese (klassika ja filosoofia) alal. Ta j?i veel aastaks uuriva üli?pilasena St. Hugh'sisse. Seej?rel ?ppis ta 1942–1946 Cambridge'i Newnham College'is.

Cambridge'i loengutes avaldas talle suurt m?ju Ludwig Wittgenstein, kellega tal oli s?prus viimase surmani. Anscombe oli üks Wittgensteini pühendunumaid üli?pilasi. Anscombe'i s?nul vabastas Wittgenstein teda fenomenalismi l?ksust. Ka p?rast Oxfordi naasmist k?is Anscombe Cambridge'is Wittgensteini kuulamas. Anscombe oli tuline Wittgensteini vaadete propageerija: koos Georg Henrik von Wrighti ja Rush Rheesiga toimetas ja t?lkis ta inglise keelde suure osa Wittgensteini t??dest. Wittgenstein oli m??ranud teda üheks oma kolmest kirjanduslikust testamendit?itjast. Aastal 1953 ilmus Anscombe'i t?lkes Wittgensteini "Filosoofilised uurimused". Tavaliselt kasutataksegi Wittgensteini originaali asemel Wittgensteini t?lget, nagu see oleks Wittgensteini enda tekst. Anscombe avaldas ka sissejuhatuse "Loogilis-filosoofilisele traktaadile" (1959), korrastas "M?rkmed v?rvusest" ja "Sedelid" ning t?lkis veel mitu tema t??d. Wittgensteini biograaf Ray Monk ütleb Anscombe'i kohta: "... üks Wittgensteini l?hemaid s?pru ja üks tema usaldatumaid üli?pilasi, erand tema üldisele vastumeelsusele akadeemiliste naiste ja eriti naisfilosoofide vastu. Temast sai faktiliselt aumees, keda Wittgenstein hellitavalt kutsus vanameheks."

Aastal 1946 sai ta Oxfordis Somerville College'is uuriva kolleegiumiliikme koha; alates 1964. aastast oli ta seal ?petav kolleegiumiliige.

Aastal 1957 ilmus tema t?htsaim teos "Kavatsus" (Intention), kus ta ühena esimestest k?sitles tegevusfilosoofia probleeme. Donald Davidson on seda nimetanud parimaks praktilise m?tlemise alaseks t??ks p?rast Aristotelest.

Anscombe v?ttis kasutusele termini "konsekventsialism".

Aastatel 1970–1986 oli ta Cambridge'i ülikooli filosoofiaprofessor. Sellel ametikohal olid varem olnud George Edward Moore, Ludwig Wittgenstein ja Georg Henrik von Wright. Sealne pidulik avaloeng "Causality and Determination" (1971) on üks Anscombe'i klassikalisi tekste.

Anscombe j?tkas filosofeerimist ka p?rast pensionile minekut.

Anscombe pidas arvukalt loenguid mitmel pool maailmas, lisaks oma üli?pilastele ka n?iteks katoliku preestritele ja ilmikutele teoloogilistel teemadel, mille m?istmisele filosoofia saab kaasa aidata.

Vaated ja ideed

Anscombe oli pühendunud katoliiklane ja Ludwig Wittgensteini vaadete pooldaja (kuigi mitte s?nas?naline). Federick Stoutland (2011:3) ütleb: "kui filosoofia oli tema elu kese, siis katoliiklus oli selle alus. ... Kuigi ta ei painutanud oma filosoofiat usu alla, kasutas ta filosoofilisi argumente selle kaitseks, eriti katoliikliku moraali?petuse kaitseks." Seejuures kasutas ta Aristotelese ?petust hingest kui inimese vormist, pidamata ei seda ega oma filosoofilisi vaateid katoliiklusega vastuolus olevaks.

Ta pooldas konservatiivset seksuaaleetikat ning vastustas tuumarelva kasutamist Teises maailmas?jas.

Esimene isik

Artiklis "The First Person" v?itis Anscombe Wittgensteini vaimus, et s?na "mina" (esimene isik) ei kasutata tavaliselt mingile objektile osutamiseks. Ta ei osuta hingele ega kehale ega ole nimi, millega ennast nimetatakse, ega üldse nimi, kuigi grammatika j?tab niisuguse mulje. Asi on selles, et kui osutatakse m?nele isikule, siis v?idakse tema kohta ekslikult v?ita midagi v??ra, ajades isikud segi. See puudutab ka iseennast, enda keha. Aga kui ?eldakse n?iteks "Ma ei tea, mis lahti on," siis niisugune segiajamine ei ole v?imalik. See ei saa tulla sellest, et "mina" osutab minu kehale, sest oma keha on v?imalik teiste kehadega segi ajada ja "mina" v?ib ?elda ka siis, kui oma keha ei tajuta (sensoorne deprivatsioon). Selleks et ?elda, kas ma seisan, ma ei pea vaatama: "mina" ei osuta millelegi n?htavale. Teadmine oma tegevusest ja oma arvamuste teadmine ei ole vaatluslik. Kui nüüd eksimine pole v?imalik ja "mina" osutab objektile, peab objekt olema ?ratuntav meelte abita. Siis v?iks arvata, et osutada saab ainult kehatule m?tlevale asjale ("seda m?tet m?tlevale m?tlemisele"), mis v?ib-olla pole sama m?tlemine, mis eelmisi m?tteid m?tles. Anscombe'i j?rgi on see absurd, mis n?itab, et "mina" ei saa olla osutav v?ljend. Sellep?rast David Hume ei leidnudki oma mina, sest "mina" ei osuta mitte millelegi, isegi mitte ideede ja muljete kimbule, nagu Hume arvas. Et osutust ei ole, siis ei saa olla ka segiajamist. "Mina" on s?na, millel on "tarvitus", kuid puudub osutus. Siin on keel René Descartesile, David Hume'ile jt filosoofidele vingerpussi m?nginud.

P?hjuslikkus

Loengus "Causality and Determination" eitab Anscombe valdavat, David Hume'ilt p?rinevat vaadet, et tagaj?rje p?hjus peab selle paratamatusega esile kutsuma v?i olema muul moel sellega seotud seaduse kaudu. Etten?gematu asjaolu v?ib takistada p?hjuse toimimist (tagaj?rje esilekutsumist). Mis tahes p?hjuslik seadus, mis seob p?hjuse P tagaj?rjega T, peab olema kujul "Kui P, siis T, kui teised asjad on v?rdsed." Kui teised asjad pole v?rdsed, siis ennustamine pole v?imalik. Kvantefektide t?ttu v?ib ennustamine olla p?him?tteliseltki v?imatu. Richard Feynmani n?idet kasutades ütleb Anscombe: "Ilma paratamatuseta toimiva p?hjuse n?idet mainib Feynman: pomm on ühendatud Geigeri loenduriga, nii et see plahvatab, kui Geigeri loendur registreerib teatud lugemi; kas ta plahvatab v?i mitte, ei ole determineeritud, sest ta on paigutatud mingi radioaktiivse materjali l?hedale nii, et ta v?ib selle lugemi registreerida v?i mitte." Siis p?hjustatakse plahvatus p?him?tteliselt ennustamatul moel. P?hjuse v?ib küll tagantj?rele kindlaks teha, kuid p?hjuse alusel on v?ga raske tagaj?rge kindlaks teha. Sellep?rast on v?imalik teada, et üks asi p?hjustas teise, teadmata ühtki t?est seadust, mis sisaldaks paratamatut seost üht ja teist üldist tüüpi sündmuste vahel. See Anscombe'i v?ljakutse Hume'ile ajendas filosoofe v?lja t??tama t?en?osuslikku p?hjuslikkuse teooriat.

Hume ütleb, et p?hjustamist ei saa vaadelda, sest me vaatleme sündmusi, mitte paratamatust, millega nad on seotud. Anscombe vaidleb vastu, et me vaatleme n?iteks joomist: seda, kuidas kass p?hjustab piima lahkumist taldrikult. Siin kutsub üksik p?hjus esile üksiku tagaj?rje. Seda eitatakse ainult filosoofilise eelarvamuse t?ttu.

Kavatsus

Kui inimeste k?itumine on p?hjuslike seadustega t?ielikult determineeritud, siis v?iks arvata, et tegude kavatsetud ja kavatsemata tagaj?rgedel pole olulist erinevust. Siis ju pole vaba tahet ega vastutust ning loevad ainult tagaj?rjed. Anscombe eitab nii determinismi kui ka konsekventsialismi. Raamatus "Intention" r??gib ta kavatsuse ja tegevuse m?istest ning kavatsusliku tegevuse, ratsionaalse tegevuse ja mitteratsionaalse k?itumise erinevusest. Ainult m?ned liikumised on toimijate k?itumine, ja ainult osa sellest on tegevus. N?iteks kui ma unes r?hklen, siis on see inimk?itumine, kuid keegi ei hakkaks küsima, miks ma jalga nii v?i teisiti t?stsin, sest see polnud tegevus ja mul polnud mingeid p?hjendeid. Minu tegevuse puhul aga on m?tet küsida, miks ma üht v?i teist asja tegin. Sel juhul küsitakse minu kavatsust, st mida ma enda arvates tegin ja mis selle otstarve oli. Kui küsitakse kavatsuse kohta, küsitakse teatud m?ttes t?henduse kohta. Need erinevad küsimustest p?hjuste kohta: oma v?hkremisliigutuste p?hjustest ma ei pruugi midagi teada. Mul v?ib olla hüpotees, et ma magan halvasti sellep?rast, et mul on veepuudus, aga kui ma t?usen üles ja l?hen vett jooma, siis see ei ole minu hüpotees, et ma l?hen k??gi poole, et midagi juua. Samuti ei ole see ennustus selle kohta, mis juhtub, kui ma k??ki j?uan. See on faktiv?ide selle kohta, mida ma praegu teen. Minu k?itumist kirjeldavad ka teised v?ited: ma t?stan ühe jala teise ette, ma panen p?randa kriuksuma jne. Kuid seda, mida ma teen, aitab k?ige paremini m?ista kavatsusv?ide, mis on tihedalt seotud küsimusega, miks ma seda teen. Ja kui ma oma eesm?rki ei saavuta, on kavatsusv?itest seda rohkem abi, sest mu kavatsus ei paista siis nii h?sti v?lja.

Kavatsuslikud tegevused kuuluvad vaatlemiseta teada olevate asjade hulka. Kavatsuslikel tegevustel on p?hjus, nende kohta on m?tet küsida "miks" ning oodata vastust, mis ei esita ainult p?hjust, vaid seletab tegevuse t?hendust tegija jaoks. Kavatsus ei ole p?hjus, sest p?hjus on tagaj?rjest eraldi, aga kavatsus ei ole kavatsuslikust tegevusest eraldi. Kavatsuslik tegevus ei ole kavatsuse p?hjustatud tegevus, vaid kavatsus on teo aspekt. Kui kellelgi tuleb kaljul ronides enesetapu impulss, ta ei anna sellele j?rele, kuid kaotab tasakaalu ja kukub, siis ta ei kuku kavatsuslikult, kuigi tema enesetapum?te v?i isegi -kavatsus p?hjustas kukkumise.

Kavatsuse ja kavatsusliku tegevuse m?istmine on oluline, sest mittekavatsuslikku k?itumist kiputakse pidama eetikasse mittepuutuvaks, seevastu kavatsuslikku tegevust peetaksegi eetikasse puutuvaks. Peale selle, kavatsuse m?istmine aitab aru saada, mis toimub. Inimesed tegutsevad üldiselt mingitel p?hjenditel, mis peavad olema seotud sellega, mis on nende meelest hea. Muidugi ei ole k?ik mis tundub hea, tegelikult hea, aga k?ik ei saa isegi mitte paista heana. Kui n?iteks kellegi p?hjend on toimetada k?ik oma rohelised raamatud katusele, siis me ei saa ikka aru, miks ta niimoodi k?itub. Me peame saama inimeste k?itumist seostada teatud ettekujutustega selle kohta, mida v?ib heaks pidada.

Anscombe pole n?us, et kavatsused on vaimuobjektid, vaimuseisundid v?i vaimusündmused, mis tekitavad teatud tüüpi k?itumist. Kui see nii oleks, ei pruugiks me oma kavatsusi teada. Ometi pole usutav, et me tavaliselt ei tea t?pselt oma kavatsusi. Peale selle, p?hjused peaksid igas inimeses ühtemoodi toimima, aga kavatsuste puhul see nii ei tundu olevat. Ma ei saa kavatseda teha midagi, millest mul pole aimu, kuid p?him?tteliselt saab mind p?hjustada seda tegema. Kui me tahame m?ista teiste inimeste k?itumist, siis me ei saa vaadelda selle p?hjusi, ja seda ei tulegi teha. Meil on tarvis teada, mida nad enda arvates teevad. Ja seda nad teavad ilma oma k?itumist vaatlemata. Nad teavad, mida nad teevad, isegi juhul, kui neil ei ?nnestu seda ?ra teha. Asi on selles, et nad teavad oma kavatsusi. (Nad v?ivad küll eksida selles, kas nad selle tegelikult ?ra teevad. N?iteks kui keegi tahab kirjutada tahvlile "Anscombe", aga kriit ei kirjuta, siis ta v?ib ?elda "Ma kirjutan "Anscombe"," kuigi ta tegelikult ei kirjuta. Siis ei ole tal ka ?ige ?elda "Ma proovin kirjutada "Anscombe"," sest see implitseerib, et ta arvestab sellega, et kirjutamine ei pruugi ?nnestuda." Kavatsus on nagu ostunimekiri: ma ei saa eksida oma kavatsuses, vaid ainult t?ideviimises, nii nagu ma saan m?ne asja ostmata j?tta v?i vale asja osta. Siis on t?ideviimine halb. Aga ka kavatsus ise v?ib halb olla.

Konsekventsialism

Et tegu v?ib olla halb (ja seda on v?imalik teada ilma teo ja selle tagaj?rgede vaatlemiseta), siis Anscombe eitab paljusid eetikateooriaid. Ta v?ttis kasutusele s?na "konsekventsialism" eetikateooriate kohta, mille j?rgi ei ole olulist moraalseid erinevusi tegude nende tagaj?rgede vahel, mida kavatsuslikult esile kutsutakse, ja nende vahel, mida n?hakse ette, kuid ei kavatseta. "Konsekventsialismi" peetakse sageli "utilitarismi" sünonüümiks, kuid Anscombe v?ttis selle artiklis "Modern Moral Philosophy" kasutusele teatud tüüpi moraaliteooria eristamiseks utilitarismist. Anscombe'i meelest ei olnud Jeremy Benthamil ega John Stuart Millil koherentset moraalifilosoofiat, sest m?lemad tuginesid lootusetult lihtsustatud ?nne v?i naudingu m?istele.

Anscombe'i peamine vastuv?ide konsekventsialismile on, et kui loevad ainult tagaj?rjed, siis on lubatud parimate tulemuste saavutamiseks teha mida iganes, n?iteks v?ib paljude s?durite elu p??stmiseks m?rvata hulga lapsi. Midagi niisugust Hiroshimas ja Nagasakis tehtigi, ja see on Anscombe'i meelest moraalselt m?eldamatu, ning see oleks Anscombe'i arvates olnud m?eldamatu k?igi Peter Sidgwicki eelsete oluliste moraalifilosoofide, sealhulgas utilitaristide meelest. Mill oli m?nede inimeste meelest reegliutilitarist,ja reegliutilitaristid kaitsevad tavaliselt m?rva keelavaid reegleid. Anscombe ei ?elnud, miks ta Benthamile ja Millile sellise seisukoha omistas. Igatahes leidis ta, et suurima arvu suurim ?nn on m?ttetus (t?psustamata, miks), eriti kui pole selge, mis "?nn" t?hendab.

Peale selle, konsekventsialism ignoreerib kavatsust. Tegude üle v?ib küll konsekventsialistlikult otsustada, kuid me ei saa j?rjekindlalt elada konsekventsialismist l?htudes, nagu kavatsused ei loeks, isegi kui me seda teesklesime tegude valimise ja hindamise puhul. Seega on konsekventsialistid v?ltimatult halvas usus, sest nad teesklevad, et usuvad seda, mida nad ei usu ega saagi uskuda.

Moraalne kohustus ja toored faktid

Deontoloogilise eetika (Kanti eetika) j?rgi on m?ned teod keelatud v?i lubatud s?ltumata tagaj?rgedest. Anscombe küsib, kes see keelaja v?i lubaja v?iks olla. Traditsioonilise vastuse j?rgi on see Jumal. Kuid isegi paljud usklikud filosoofid v?ldivad Jumalale apelleerimist. Kui Jumal k?rvale j?tta, mida v?iks tegude lubatus v?i ?igsus v?i kohustuslikkus v?i keelatus t?hendada? Anscombe'i meelest on iseenda kohustamine m?ttetus ning ühiskonna v?i riigi poolne kohustamine ei ole see, mida moraalifilosoofid silmas peavad. Anscombe j?uab j?reldusele, et jutt moraalsest kohustusest, moraalsest kohusest ja olemapidamisest moraalses m?ttes on t?hendusetu. Mitte et oleks m?istlik sellisest k?nepruugist loobuda. Ta ei keela nende v?ljendite kasutamist, kuid ta on vastu religioossete m?istete ilmalikule kasutamisele. Kui religioon hüljatakse, siis on v?hemalt eksitav küsida, millised teod on keelatud, patused, lubatavad jne. Esiteks on see ebaj?rjekindel. Teiseks on see ebat?pne, sest pole selge, kas n?iteks "lubatav" t?hendab '?iglane', 't?en?oliselt kasulikkust edendav', 'm?istusp?rane' v?i midagi muud. Selle asemel tulebki kasutada t?pseid s?nu. M?nikord teevad t?psed s?nad asja kohe selgeks. N?iteks on ilmne, et teadaolevalt süütute inimeste surmam?istmine on eba?iglane. V?ide, et kümnete tuhandete süütute mittev?itlejate, sealhulgas laste meelega tapmine on lubatav, on ebam??rane. V?ide, et see on ?iglane, on ilmselt v??r. V?ide, et see on kasulik, v?ib olla ilmselt t?ene. Nii on v?hemalt n?ha, et vaidlus k?ib selle üle, kumb on t?htsam, ?iglus v?i kasulikkus. Kui j??da s?nade "lubatav" ja "v??r" juurde, siis v?ib-olla ei saagi aru, milles küsimus on.

Vooruseetika juurde t?igi suuresti nii konsekventsialismi kui ka kohusekeskse deontoloogilise eetika hülgamine. Anscombe ei eita siiski igasugust juttu kohustusest. N?iteks lubaduse andmine ja lepingule allakirjutamine toovad kaasa teatud kohustused. Lubaduse puhul v?ib r??kida moraalsest kohustusest (kohusest), et eristada seda juriidilisest kohustusest, mille toob kaasa lepingule allakirjutamine. Selline kohustus ei ole absoluutne nagu kohus mitte m?rvata, sest see kehtib ainult lubaduse andja kohta, lubadust on erandlikel asjaoludel m?istlik ignoreerida ja lubamine ise on kasulik, kuid mitte h?davajalik praktika. Ainult selle praktika taustal on lubadus siduv, aga m?rvamisest hoidumine on k?igile keelatud asjaoludest hoolimata.

Artiklis "On Brute Facts" ütleb Anscombe, et paljude sündmuste v?i asjade seisude suhtes v?ib küsida, mis on toored faktid, st faktid, mis teevad ühe v?i teise kirjelduse t?eseks v?i v??raks. N?iteks kui ma v?idan, et sa oled mulle raha v?lgu, siis toored faktid on n?iteks, et ma andsin sulle eelmisel n?dalal raha ja sa lubasid mulle tagasi maksta. Siin loeb aga kontekst ja erandlikud asjaolud v?ivad asja muuta. V?lgnevust pole n?iteks, kui m?lemale on selge, et me tegime nalja, v?i kui ma olen p?rijateta surnud v?i kui maailma l?pp on kohe tulemas.

Toored faktid on alati toored m?ne sündmuse v?i asjade seisu kirjelduse suhtes. "Toores" ei t?henda siin 'absoluutne'. Ja toored faktid teevad kirjeldused v?imalikuks ainult kui teised asjad on v?rdsed (ceteris paribus). Lubadused ei ole absoluutsed: nad ei ole eranditeta. Tavaliselt toob lubadus siiski kaasa reaalse kohustuse, kuigi teatud asjaoludel v?ib seda ignoreerida. Teatud praktikatel on teatud reeglid, mis kohustavad teatud viisil k?ituma, kuid praktikad ise lubavad erandeid ja neis praktikates osalemine pole kohustuslik (kuigi v?ib-olla p?hjendatud). Selles m?ttes pole lubaduse pidamine absoluutne kohustus.

Eetikas on siiski absoluute, nagu m?rva ?igustamatus. Kohustus mitte m?rvata ei tulene praktikast, milles ollakse otsustanud osaleda. Artiklis "Murder and the Morality of Euthanasia" ütleb Anscombe, et m?rva keeld on nii fundamentaalne, et on raske vastata, miks m?rv on nii seesmiselt v??r.

S?jaeetika ja topelttagaj?rje doktriin

Anscombe'i esimene filosoofiline publikatsioon (kaasautorluses Norman Danieliga) protestis Teise maailmas?ja v?ljavaate vastu 1939. aastal. Seda oleks peetud t?en?oliselt eba?iglastel p?hjenditel ja eba?iglaste vahenditega. Poliitikute avalduste j?rgi oli alust arvata, et minnes s?tta Saksamaaga, rikub Suurbritannia traditsioonilisi s?ja reegleid, n?hes ette n?iteks tsiviilisikute ründamist.

Anscombe juhtis proteste Oxfordi ülikooli audoktori kraadi andmise vastu Harry Trumanile, kes oli andnud korralduse kasutada tuumarelva Jaapani vastu.

Artiklis "War and Murder" kaitseb Anscombe topelttagaj?rje doktriini ning hülgab patsifismi. Patsifism eitab igasugust v?givalda, kuid v?ga v?hesed suudavad selle j?rgi elada. Kui siis ikkagi minnakse s?tta, siis ei n?hta enam p?hjust mingiteks piiranguteks s?japidamise viisidele. Sellep?rast on patsifism kahjulik. Topelttagaj?rje doktriini j?rgi on tegudel kahesugused etten?htavad tagaj?rjed: kavatsuslikud ja mittekavatsuslikud (kuigi etten?htavad). See lubab halbade etten?htavate tagaj?rgedega tegusid, kui need tagaj?rjed ei ole kavatsuslikud, teod ise ei ole keelatud ja teo etten?htavad head tagaj?rjed kaaluvad üles etten?htavad halvad tagaj?rjed. S?jas v?ib ette n?ha süütute inimeste hukkumist n?iteks s?braliku tule tagaj?rjel ja tsiviilohvritena. Ja süütute tapmist peetakse kindlasti keelatuks. Ent sellest ei j?reldu, et tuleb olla patsifist. K?rvalkahjude p?hjustamine ei tee kedagi m?rvariks, kui peetakse ?iglast s?da ?iglaste vahenditega, sihitakse kavatsuslikult üksnes s?jalisi objekte ning ei korraldata rünnakuid, mille tagaj?rjed on t?en?oliselt rohkem halvad kui head.

M?nikord v?idetakse vastu, et selle doktriini j?rgi saab teha muidu keelatud asja lubatavaks, kirjeldades selle lihtsalt omas m?ttes ümber. Ent see vastuv?ide ei arvesta, et kavatsus ei ole vaimuakt. Tavaliselt tehakse seda, mida kavatsetakse, ja seda on ka n?ha.

Seksuaaleetika

Anscombe vastustas aborti, kontratseptsiooni, homoseksuaalset seksi ja samasooliste abielu.

Abort on Anscombe'i j?rgi kas m?rv v?i midagi ligil?hedaselt sama halba kui m?rv. (Asi oleneb sellest, kas loode on inimene v?i kas tal on hing, ja kui on, siis mis staadiumis.) See on inimelu alge meelega h?vitamine.

Seks on loomulikult seotud h?biga: see kuulub eraellu. Seks on suur asi, ja see on seotud t?siasjaga, et seksiga tehakse lapsi, ja t?siasjaga, et lapse elu on suur asi.

Artiklis "Contraception and Chastity" ütleb Anscombe, et teadmine, et juhuslik seks rüvetab keha, on "müstiline tajumus", umbes nagu tajumus, et inimese surnukeha ei tohi prügiga v?lja visata. K?ik teavad, et seks ei saa olla "juhuslik", sest see ei saa olla t?hendusetu. Ent ta ei v?ida, et saab seda t?estada.

Kontratseptsioon on halb sarnasel p?hjusel nagu abort. Seks jaguneb kaheks: kavatsuslikult mitteprokreatiivseks ja mitte selliseks. Esimeses kategoorias on iga seksuaalakt, mis ei saaks kunagi viia prokreatsioonini, n?iteks masturbatsioon ja kontratseptsiooniga seks. Seksuaalaktid, mis v?iksid viia prokreatsioonini, kuid ei vii v?hemalt ühe partneri loomuliku viljatuse t?ttu, kuuluvad teise kategooriasse. Esimest tüüpi aktid on suguelundite v??rtarvitus, sest uue elu toomise vahendeid koheldakse pelgalt naudingu vahenditena. Teist tüüpi aktid on t?iesti lubatavad, kui ei püüta meelega astuda seksuaalvahekorda ainult siis, kui on teada, et rasedus on v?imatu, seksuaalsest naudingust ei satuta s?ltuvusse ning ollakse abielus, nii et v?imalikel lastel on t?en?oliselt isa ja ema.

Homoseksuaalne seks on v??r t?pselt samal p?hjusel nagu masturbatsioon: see solvab elu. Samasooliste abielu ei ole aktsepteeritav, sest see p?hineb kokkuleppel tegelda homoseksuaalse seksiga.

Looming

Uusaja moraalifilosoofia

 Pikemalt artiklis Modern Moral Philosophy

Artikliga "Modern Moral Philosophy" (1958) algatas Anscombe vooruseetika taassünni.

Hr Trumani kraad

 Pikemalt artiklis Mr. Truman's Degree

Pamfletis "Mr. Truman's Degree" argumenteerib Anscombe, miks tema arvates Harry Truman ei v??ri Oxfordi ülikooli audoktori kraadi.

Kui 1939 puhkes Teine maailmas?da, palus USA president s?divatelt riikidelt tagatist, et tsiviilelanikke ei rünnata. Aastal 1945, kui oli teada, et Jaapan oli kaks korda püüdnud alustada rahul?bir??kimisi, andis USA president korralduse heita ühele Jaapani linnale aatomipomm ning kolme p?eva p?rast teisele linnale teistsugune pomm. Enne teise pommi heitmist ei esitatud ultimaatumit. See kontrast vajab seletust. Asjade k?ik oli j?rgmine. Briti valitsus andis küll president Franklin Delano Rooseveltile tagatise, kuid klausliga, et kui Saksamaa seda p?him?tet rikub, siis teeb seda ka Suurbritannia. S?ja l?petamise ainsaks tingimuseks kuulutati tingimusteta kapitulatsioon. Peale "allutatud rahvaste vabastamise" olid eesm?rgid ebam??rased. Tingimusteta kapitulatsiooni n?udmisele lisandus otsustavus Adolf Hitleri valitsusega mitte rahu teha. See hoiak oli m?istetav, kuid praegu m?ned inimesed kahtlevad selles. V?idetakse, et kaotusest oleks piisanud selle valitsuse kiireks diskrediteerumiseks ja langemiseks. Anscombe'il pole selles küsimuses seisukohta. Ta küsib aga, kas kavatsusest Hitleri valitsusega mitte rahu teha j?reldub tingimusteta kapitulatsiooni eesm?rk. Kui oleks saanud s?nastada tingimused Saksamaaga, kuigi mitte Hitleriga rahu tegemiseks, siis tingimusteta kapitulatsiooni tarkuse küsimus tundub v?het?htsana; kui mitte, siis see otsustab asja. Tingimusteta kapitulatsiooni n?udmine oli k?ige kurja juur. Selle n?udmise seos k?ige metsikumate s?japidamisviisidega on ilmne. Ja piiramatu eesm?rgi seadmine s?jas on iseenesest rumal ja barbaarne. Sakslased pommitasid Suurbritanniat valimatult p?ris palju. Anscombe ei tea, kui palju see alguses tulenes pilootide üksk?iksusest ja kui palju riigi poliitikast. Ta ei tea ka, mida britid sel ajal tegid. Igatahes oli 1939. aastal rumal arvata, et sellist pommitamist, sealhulgas sihilikku linnade ründamist, ei tule. M?ni aeg enne s?da ja veel rohkem p?rast s?ja puhkemist propageeriti Suurbritannias t?nap?evase s?ja "jagamatust": ka tsiviilelanikud on v?itlejad, riigi s?jaline tugevus h?lmab ka selle sotsiaalset ja majanduslikku tugevusest, nii et inimeste jaotamine s?dijateks ja tsivilistideks pole reaalne. Iga ost, millelt k?ibemaksu makstakse, isegi kartulikasvatamine ja s??gitegemine, aitab s?jale kaasa. (Anscombe küsib, kuidas lapsed ja vanurid s?jale kaasa aitavad: küllap nad t?stavad s?durite ja s?jat??stuse t??liste tuju.) Jaapanlased ründasid Pearl Harborit ning Jaapani ja USA vahel puhkes s?da. M?ned ameerika (vabariiklikud) ajaloolased v?idavad, et t?siasja, et USA valitsus teadis rünnaku toimist mitu tundi ette, kuid ei informeerinud Pearl Harbori komand?re, seletab ainult vajadus ameerika rahvas kirgi tekitada. Igatahes need kired tekkisid ning s?da hakati pidama samasuguste ebam??raste ja seet?ttu piiramata eesm?rkidega, ning j?lle oli s?ja l?petamise ainsaks tingimuseks tingimusteta kapitulatsioon. Siis toimus suur muutus: Suurbritannia hakkas kasutama vaippommitamist, mis oli tavalisest linnade pommitamisest palju ulatuslikum ja süstemaatilisem. Potsdami konverentsil juulis 1945 informeeris Jossif Stalin USA ja Briti riigimehi sellest, et ta oli saanud Jaapanilt kaks palvet olla vahendajaks s?ja l?petamise l?bir??kimistel, kuid oli ettepanekud tagasi lükanud. Liitlased leppisid kokku "üldp?him?ttes" kasutada nüüd ameeriklaste k?sutuses olevat uut tüüpi relva. Potsdami deklaratsioon kutsus Jaapanit üles tingimusteta alistuda, arvestades ülekaalukat j?udu, mida oli kavas nende vastu peagi kasutada. Deklaratsioon küll sisaldas tingimusi, kuid need olid nii ebam??rased ja lahmivad, et sisuliselt oli juttu tingimusteta alistumisest. üldiselt arvatakse, et deklaratsiooniga n?ustumast takistas jaapanlasi ainult lojaalsus keisrile: need "tingimused" oleksid j?tnud liitlastele v?imaluse tahtmise korral keisrist lahti saada. Jaapanlased ei v?tnud deklaratsiooni vastu. Selle tagaj?rjel heideti Hiroshimale ja Nagasakile pomm. Otsuse neid pomme inimeste peal kasutada tegi hr Truman.

Kui inimesed otsustavad oma eesm?rkide saavutamise vahendina kasutada süütute inimeste tapmist, siis on see alati m?rv, ja m?rv on üks k?ige halvemaid tegusid. S?javangide ja tsiviilelanike meelega tapmise keeld ei ole seega nagu Queensberry reeglid: selle j?ud ei s?ltu positiivsest ?igusest. Vajab selgitust, mis t?hendab "süütud inimesed", kuid Hiroshima ja Nagasaki puhul on kindel, et eesm?rgi saavutamise vahendina otsustati tappa süütuid inimesi. Ja enamik neist oli hoiatamata, nii et neil polnud v?imalust p?geneda ega varjuda, nagu see oli isegi Saksamaa linnade vaippommitamise puhul. V?idetakse, et Truman tegi julge otsuse, ja n?htavasti peetakse silmas, et julgust oli tarvis sellep?rast, et tema tegu oli nii halb. Anscombe leiab aga, et selline hinnang on alusetu, sest teatud asjaoludel (n?iteks kui keegi, kelle arvamus loeb, ei laida seda tegu maha), v?ib t?iesti keskp?rane inimene teha silmapaistvalt halbu asju, ilma et see teeks teda v?ljapaistvaks. Anscombe otsustas vastustada ettepanekut anda Trumanile Oxfordi ülikooli audoktori kraad. Audoktori kraad ei ole autasu teenete eest: see on otsekui autasu selle eest, et ollakse v?ga v?ljapaistev inimene, ning oleks rumal küsida, kas kandidaat v??rib seda, et ta nii v?ljapaistev on. Sellep?rast ei paku tavaliselt huvi, kas keegi peaks saama audoktori kraadi. V?ga v?ljapaistev inimene on vaevalt kurikuulus kurjategija, ja kui ta juhtuks olema mittekurikuulus kurjategija, oleks Anscombe'i meelest kohatu küsimust t?statada. Küsimus v?iks üldse huvi pakkuda ainult sel haruldasel juhtumil, kui inimene on igal pool tuntud teo t?ttu, mille p?rast tema austamine on tallalakkumine. Anscombe'i on süüdistatud üllameelsuses. Ta vastab, et keeld teha kurja heade eesm?rkide nimel on ebameeldivalt üllameelne. Oponendid ütlevad, et tegu oli vajalik v?i v?hemalt asjatundjad pidasid seda vajalikuks, t?en?oliselt p??stis see rohkem inimelusid kui ohverdas ja sellel oli hea tulemus, nimelt s?ja l?petamine. Oponendid küsivad, kas t?esti v?iks j?tta lapsukese ?ra keetmata, kui sellega p??stetaks tuhat v?i miljon inimest. Anscombe n?ustub, et selle teoga p??steti v?ga palju inimelusid (alternatiiviks olnud maas?jas m?lemal poolel hukkunud, jaapanlaste poolt tapetud s?javangid, pommitamisel hukkunud tsiviilelanikud). Aga printsiip, et headel eesm?rkidel v?ib kurja teha, t?hendab, et iga loll v?ib olla nii suur lurjus, kui ta tahab. See illustreerib Aristotelese teesi, et rumalasti ei saa hea olla ega head teha. Kava Trumanile audoktori kraad anda kaitsti nii: me ei kiida seda tegu heaks, vaid peame veaks. Edasi, Truman ei teinud pomme ise ega heitnud neid teistega n?u pidamata, ta vastutab ainult otsuse eest. Ta ei saa vastutada ainult sellep?rast, et ta kirjutas alla. V?ib-olla ta ei olnud isegi otsuse eest vastutav. Ja see tegu oli ainult üks episood, ja ta on teinud midagi head.

Otsus tappa süütuid inimesi vahendina oma eesm?rkide saavutamiseks on alati m?rv. Süütute inimeste tapmine ei ole tingimata m?rv, isegi kui on statistiliselt teada, et tegu (n?iteks s?jaliste sihtm?rkide ründamine) p?hjustab süütute inimeste hukkumist. Kui aga v?imalike tagaj?rgi hoolega ei vaeta, on see ikkagi m?rv. V?idetakse, et t?pset piiri on v?imatu t?mmata. Loomulikult, ja ikka on piiripealseid juhtumeid, aga see ei t?henda, et piiri ei oleks. Kes on s?jas süütud inimesed? Need, kes ei s?di ega varusta neid, kes s?divad. Talupoeg, kes kasvatab nisu, mida v?ed s??vad, ei varusta neid v?itlusvahenditega. Pole kindel, kuhu t?pselt piir t?mmata, aga piir on olemas. V?idetakse, et s?durid on lihtsalt mobiliseeritud ja on sama süütud nagu teisedki. Siin ei ole aga jutt isiklikust vastutusest, vaid sellest, et nad teevad kahju. Kui nad on end vangi andnud, siis nad muutuvad selles m?ttes süütuteks ning neid ei tohi v??rkohelda ega tappa. Neile ei sa ka kriminaalsüüdistust esitada, mitte sellep?rast, et nad s?dimise eest isiklikult ei vastuta, vaid sellep?rast, et nad pole selle riigi kodanikud, kelle vangid nad on. Küsitakse, kas sellest teooriast j?reldub, et s?durit v?ib tappa ainult siis, kui ta ründab. Ei, tappa v?ib ka magavaid s?dureid, sest jutt ei ole ainult hetkest. Aga vastaseid ei tohi rünnata metsikumalt, kui on tarvis nende kahjutuks tegemiseks. Need on selged ja arusaadavad p?him?tted, mille kohta varem oleks ?eldud, et need kuuluvad rahvusvahelisse ?igusse. Igaüks saab aru, et need on head, ja sellep?rast oleme moraalselt n?rdinud, kui vaenlased neid rikuvad. Aga neist arusaamadest on j?rel ainult riismed. N?iteks olevat kindral Dwight Eisenhower k?nelnud rüütellikkusest s?javangide suhtes, et see ei p?hine mitte asjaolul, et nad on kaitsetud, vaid austusel nende vooruslikkuse v?i nende kodumaa vastu. T?nap?evale on iseloomulik, et ?udseks ei peeta mitte m?rva, vaid tapmist, nii et kui niikuinii juba ollakse s?jas, siis pole enam vahet, keda tappa. Anscombe'ile paistab, et see on suuresti kuradi t??, kuid kahtlustab, et selles on suur osa ka patsifismil, mida paljud inimesed respekteerivad, kuigi ei poolda. Kui oleks suurem selgus selles, miks patsifism on v??r, siis seda m?ju ei oleks. Anscombe peab sellep?rast oluliseks n?idata, et kui üks inimene teise tapab, siis see pole tingimata v??r. Just see n?itab, et legitiimsel tapmisel on v?ga t?sised piirangud. S?ja puhul tundub inimesele, nagu need piirangud ei oleks m?rva piiritlevad, vaid Queensberry reeglite sarnased. Anscombe ei hakka arutama privaatset enesekaitset: ründaja tapmine tohib olla ainult juhuslik; kui see on eesm?rk, siis see on m?rv. Aga riigil on voli k?skida meelega tappa, et kaitsta oma inimesi v?i v?idelda hirmsa ülekohtuga. ühe riigi piires on see v?ga m?istetav: korratuste mahasurumisel ja v?givaldsete kurjategijate kinniv?tmisel on see vajalik. Ilma j?uta seadused ei toimi ja ilma seadusteta oldaks viletsas olukorras. Surmanuhtlusega on lugu keerulisem, sest riik ei v?itle surmam?istetuga, nii et see pole m??dap??smatu. Vaieldakse, kas see on heidutus v?i k?ttemaks. Aga pole t?estatud, et see heidutaks, ja see pole k?ttemaks, sest see pole kellegi asi. Segadus tuleb sellest, et karistus seostub k?ttemaksuga. Paljud humaansed inimesed eelistavad sellep?rast r??kida korrektsioonist ja rehabilitatsioonist. Aga seda, et riik v?tab inimeselt ?igused, isegi elu, tuleb vaadelda kahest küljest. Kui karistatav saaks ?elda, et ta pole ?ra teeninud seda, mida riik temaga teeb, siis riik toimiks eba?iglaselt. Sellep?rast tuleb t?endada tema süü, ja riik tohib temaga midagi ette v?tta ainult karistuseks. Karistuse m?iste kaitseb meid v?imu h?bematuste eest. Ja riigi asi ei ole jumalik karistamine, vaid inimeste kaitsmine ja kurjategijate ohjeldamine. Riik v?ib isegi tappa kurjategijad, kes on ühiskonnale nuhtluseks, kuid nuhtlusest v?ib siin r??kida ainult selles m?ttes, milles kurjategijad on nuhtluseks. Muud kaalutlused ei ?igusta nendest lahtisaamist. Süütute veri kisendab taevani. Süüdi m?istetud kurjategija on ainuke kaitsetu inimene, keda riik v?ib tappa (aga ei pea). Teised kaitsetud inimesed on süütud (kahjutud). Teistel juhtudel tohib riik tappa ainult neid, keda tuleb peatada, kusjuures see teisiti pole v?imalik. Sellep?rast on riigil ka ?igus k?skida tappa inimesi, et v?idelda v?lisvaenlasega, kes selle riigi inimesi v?i nende omandit eba?iglaselt ründab. Kui jutt on teiste riikide inimeste ründamisest, siis see ?iglus on palju kahtlasem, aga inimeste vahelise kaastunde t?ttu see on olemas. Nii et üldiselt v?ib aluseks olla kellegi eba ?iglane ründamine v?i v??rkohtlemine. Sellep?rast on patsifism v??r. Aga patsifism on kahjulik ka sellep?rast, et see kaotab ?ra m?rva m?iste. Sageli ?eldakse, et s?da on kuri, ja enamik meist aktsepteerib seda heade eesm?rkide p?rast, absoluutset patsifismi küll respekteerides, ja siis me peame aktsepteerima kogu kurja, mis see kaasa toob. Anscombe'i j?rgi on see samasugune argument, nagu petmise kohta ?eldaks, et absoluutset ausust küll respekteeritakse, kuid selle j?rgi ei tohiks omandit üldse olla. Anscombe vastab, et halb on olla s?jas, see on mittevedamine, ja v?hemalt üks s?divatest pooltest peab olema eba?iglane. Aga see ei t?henda, et s?dida oleks v??r v?i et s?dija oleks m?rtsukas. Loomulikult saab patsifismi pidada kahjulikuks ainult eeldusel, et see on v??r ?petus.

M?ned inimesed kiidavad pommitamist ja soovitavad aatomipomme varuda selleks, et riigid ei julgeks enam s?dida. Tundub aga, et pikas perspektiivis pole alust seda loota. Patsifistid on v?itnud, et kui relvad t?iustuvad, siis inimesed muutuvad m?rvarlikumaks, aga ajalugu ei kinnita seda. Inimesed ei ole m?rvarlikud oma relvade p?rast, vaid neil on need relvad sellep?rast, et nad on m?rvarlikud.

V?imuta inimeste protestid on ajaraiskamine. Anscombe ei taha mitte aatomipommide vastu protestida, vaid vastustab ülikooli tegu, sest halva teo süüs v?ib osaleda kiitusega ja meelitusega samamoodi nagu selle kaitsmisega. Miks nii paljud Oxfordi inimesed tahavad sellist inimest meelitada? Teatud valgust heidab sellele Oxfordi moraalifilosoofia toodang Esimesest maailmas?jast saadik. Kuni Teise maailmas?jani ?petas valdav moraalifilosoofia Oxfordis, et tegu v?ib olla moraalselt hea, üksk?ik kui vastuv?etamatu see, mida tehakse, ka ei oleks. N?iteks Heinrich Himmler h?vitas juute kohuse motiivist, millel on ülim v??rtus. Samas filosoofias, mis v?ga pretendeerib moraalsele t?sidusele, v?ites, et ?igsus on tegude objektiivne omadus, mida tajub moraalitunne, leitakse ka, et süütute tapmine inimeste heaks v?ib olla ?ige, sest "esmapilgu kohus" tagada mingi kasu v?ib üle kaaluda "teise pilgu kohuse" mitte tappa süütuid. Selline filosoofia on praegu v?hem valdav, ja selle asemel on nüüd teine, mille j?rgi "hea" ei ole "kirjeldav" termin, vaid v?ljendab k?neleja soodsat hoiakut. Sellega k?sik?es (ei tea, kas on loogilist seost) k?ib ?petus, et t?iesti üldisi moraaliseadusi ei saa olla; sellised reeglid nagu "Valetamine on v??r" ja "V?ldi sodoomiat" on rusikareeglid, ja kogenud inimene teab, millal neid rikkuda. Ja nii reeglite valik kui ka nende taktitundeline kohandamine konkreetsetele juhtudele p?hinevad nende sobitamisel eelistatava "eluviisiga". M?lemad filosoofiad hülgavad idee, et mingi tegude klass, n?iteks m?rv, on absoluutselt v?listatud. Anscombe ei tea, kui m?jukad need on olnud v?i on, igatahes on need sümptomaatilised ning heidavad olukorrale valgust.

"On veel v?imalik sellest h?biv??rsest asjast teatud v?hesel m??ral eemale hoida; on v?imalik Encaeniale minemata j?tta; kui kellelgi, kes tavaliselt seal k?ib, peaks olema piinlik tuua ettek??ndeks m?nd muud tegevust, siis ta v?iks voodisse heita. Mina igatahes kardaksin minna, sest Jumalal v?ib l?puks kannatus katkeda."

Kellele tehakse ülekohut?

Artikkel "Who Is Wronged?" (1967) on m?rkus Philippa Footi artikli "The Problem of Abortion and the Doctrine of the Double Effect" (Philippa Foot#Abordiprobleem ja topelttagaj?rje doktriin) kohta. J?rgneb artikli kokkuv?te.

Footil on n?ide, kus ühe ja sellesama ravimiannusega on v?imalik p??sta kas ühe inimese elu v?i viie muu inimese elu. Footi j?rgi tuleb sel juhul p??sta viie inimese elu. See sarnaneb olukorraga, kus k?ik ressursid kulutatakse ühele haigele, samal ajal aga saabuvad suure ?nnetuse ohvrid.

Anscombe ei ole sellega n?us. Tema meelest ei ole selles midagi v??ra, kui kogu ravim antakse ühele ja lastakse teistel surra v?i kui ühel patsiendil ei lasta sellep?rast surra, et tuleb tegelda ?nnetuse paljude ohvritega. Viimases n?ites kujutatakse ette, et ressursid kasutatakse tarbetult pillavalt ühe inimese tarvis. Aga kujutame ette, et on masin, mille teenindamiseks on tarvis kolme inimest, ja need kolm v?idakse ?ra kutsuda, et aidata mitut inimest. Anscombe'ile tundub ?igustatavana ?elda, et neid ei saa ?ra kutsuda, sest nad teevad olulist t??d, kui tundub sama t?en?olisena, et nad p??stavad selle ühe inimese, kui see, et nad p??stavad need mitu inimest, kellele nad appi kutsutakse. Mitte et tunduks absoluutselt vajalik, et nad j?etaks oma t?? juurde. Aga m?lemad v?imalused tunduvad aktsepteeritavad. Foot aga peab ilmseks, et p??sta tuleb suurem arv.

Kui ma olen arst ja seda rohtu üldse ei kasuta, siis ei saa keegi ?elda, et ma v?lgnen seda just talle, sest muidu saaks igaüks neist ?elda, et ma v?lgnen seda just talle. Kui ma aga rohtu kasutan, siis j??b kindlasti keegi rohust ilma ja ta ei saa ?elda, et ma v?lgnen seda just talle. Aga kui ma rohtu üldse ei kasuta, siis saavad k?ik mulle seda ette heita ja ma teen k?igile ülekohut. Kui ma kasutan seda kellegi elu p??stmiseks, siis ei ole kellelgi alust mind süüdistada ülekohtus tema vastu. Kui ta on viie seas, miks talle siis ülekohut tehakse, kui keegi ometi p??stetakse? Mingit ülekohut siin pole, kui just eelistus ei tule mingist alatust kaalutlusest.

Mitte et "sellep?rast, et neid on rohkem" ei oleks hea p?hjend rohkemate aitamiseks. Aga sellest ei j?reldu, et see, kes sellest p?hjendist ei juhindu, toimib halvasti. Halvasti toimib ta n?iteks siis, kui ta eelistab rikkaid vaestele, sest ta suhtub vaestesse halvasti. Aga kui ta p??stab ilma halva p?hjendita teatud inimesed, kuid ei v?ta p??stetavate arvu p?hjendiks, siis ta ei k?itu halvasti.

Kui ma teen teo A teatud p?hjenditel, siis mul ei ole tingimata ega isegi mitte tavaliselt mingit erilist p?hjendit teha just tegu A ja mitte (samuti v?imalik) tegu B.

Analüütiline filosoofia ja inimese vaimsus

Sageli ?eldakse, et "analüütiline filosoofia" ei sisalda mitte ?petusi, vaid meetodeid. On siiski v?hemalt üks filosoofiline positsioon, mis on analüütiliste filosoofide seas nii tavaline, et seda eeldatakse ilma argumentideta, nimelt immateriaalse substantsi idee tagasilükkamine. Immateriaalset substantsi on v?rdsustatud vaimuga v?i aruga ning hingega, v?hemalt m?istusliku hingega, aga ka Platoni ideed olid immateriaalsed substantsid. Gottlob Frege pidas arve objektiivseteks immateriaalseteks entiteetideks. Me ei peaks aga kumbagi substantsideks, sest substantsid toimivad, aga Frege arvudel ega Platoni ideedel ei ole toimet. Ainsad immateriaalsed substantsid, mis toimivad, on vaimud. Mateeriat vastandatakse vormile ja konkreetseid (materiaalseid) entiteete abstraktsetele, aga substantsi vallas vaimule. Tundub siiski, et aru hakati pidama immateriaalseks substantsiks Platoni ideede m?jul: see, kes neid haarata suudab, peab olema ise immateriaalne, hing on ideede sugulane. See toob meelde j?rgmise argumendi: m?tlemine ja arusaamine on immateriaalne, sest ükski kehaosa akt ei ole m?tlemine ega arusaamine. M?tlemine ei ole ühegi kehalise elundi talitlus. Et ta on immateriaalne, peab ta olema immateriaalse osa akt. Aga miks ?eldakse, et m?tlemine ei ole ühegi kehaosa akt? Paljud t?nap?eva analüütilised filosoofid, kes peavad m?tlemist ajusündmusteks, lükkaksid selle ütluse tagasi. Kas eeldati, et on vaadeldud, et m?tlemine ei ole kehaosa akt? Ei, sest ei selle ega vastupidise vaatlemist ei saa kirjeldadagi. Mateeria ja vaimu piir l?ks antiik- ja keskajal teisest kohast kui uusajal. Uut moodi hakkas piiri t?mbama René Descartes teises meditatsioonis. Selle alguses m?tleb ta toitumisest, liikumisest ja tajust kui hinge atribuutidest. See peaks uusaja inimest h?mmastama. Descartes viitab Aristotelese p?randile: toitumine on vegetatiivse hinge tegevus, liikumine on animaalse hinge tegevus. Need on sellegipoolest keha tegevused, nimelt hingestatud keha tegevused, seega ka materiaalsed ega saa toimuda ilma kehata. Kaks lehekülge hiljem on Descartes aistimise oma kahtluse meetodi abil kehast lahutanud: ta kahtleb, kas tal on keha, kuid ei saa kahelda selles, et ta n?eb, kuuleb jne, v?i ?igemini talle tundub nii, ja nüüd ta ütleb, et see ongi tegelikult aistimine. Nüüd on toitumine ja liikumine puhtmateriaalsed, mehaanilised, aistimine aga ei n?uagi olemuslikult keha. Hinge, immateriaalse substantsi aktid on k?ik need psühholoogilised seisundid ja sündmused, mida v?ljendavad v?ljendid "tunnen valu", "n?en", "kuulen", "kujutlen", "tahan", "loodan", "m?tlen". Need on k?ik cogito alaliigid.

Retseptsioon

21. sajandil on Anscombe'i hakatud n?gema ühena 20. sajandi suurtest filosoofidest ja "Kavatsust" on paljud hakanud lugema kui klassikat.

Tunnustus

• 1967 Briti Akadeemia liige

Isiklikku

Aastal 1941 p?rast Oxfordi ülikooli l?petamist abiellus Anscombe filosoof Peter Geachiga, kellega ta oli tutvunud esimesel Oxfordi aastal 1938 missal Blackfriarsis. Nad said ?petust samalt dominikaani preestrilt. Neil sündis kolm poega ja neli tütart. Sellegipoolest kutsuti teda miss Anscombe'iks.

Anscombe v?ttis Wittgensteinilt üle m?ned maneerid (pea k?te vahel, kulm kipras, pikad pausid) ning v?ikese Austria aktsendi.

Anscombe oli otsekohene, sageli j?me. üks tema hüüdnimesid oli "Dragon Lady".

M?nda aega k?is ta monokliga ning laskis seda aeg-ajalt kulmu kergitades rinnale kukkuda. Ta n?itas uhkeldavatele üli?pilastele koha k?tte, kuid tegeles palju nendega, keda ta pidas t?sisteks. Tema kokkusaamised üli?pilastega olid l?busad, tundidepikkused ja v?sitavad. üli?pilased v?isid igal ajal talle külla minna ja mustade m?hkmete vahel filosoofiat arutada.

Publikatsioone

• Intention ("Kavatsus"), Oxford: Basil Blackwell 1957, teine trükk 1963. Veebiversioon
• Modern Moral Philosophy. – Philosophy, 1958, 33: 1–19. Veebiversioon
• Mr. Truman's Degree, Oxford 1958 (omakirjastuslik pamflett). Veebiversioon, Veebiversioon Anthony Floodi kommentaariga
• An Introduction to Wittgenstein's Tractatus ("Sissejuhatus Wittgensteini "Traktaati""), London: Hutchinson 1959.
• War and Murder. – Walter Stein (toim). Nuclear Weapons: a Catholic Response, London: Merlin, 1961, 43–62.
• A Note on Mr. Bennett. – Analysis, 26 (6), 1966, lk 208.
• Who Is Wronged? Philippa Foot on Double Effect: One Point. – Oxford Review, 1967, 5, lk 16–17. Veebiversioon
• Causality and Determination: An Inaugural Lecture, Cambridge: Cambridge University Press 1971.
• Contraception and Chastity. – The Human World, 9, 1972, lk 41–51.
• The First Person. – Mind and Language: Wolfson College Lectures 1974, Oxford: Clarendon Press 1975, lk 45–64.
• The Collected Philosophical Papers of G. E. M. Anscombe. From Parmenides to Wittgenstein, Oxford: Basil Blackwell 1981.
• The Collected Philosophical Papers of G. E. M. Anscombe, kd II. Metaphysics and the Philosophy of Mind, Oxford: Basil Blackwell 1981.
  • The First Person
  • Causality and Determination
  • Intention
• The Collected Philosophical Papers of G. E. M. Anscombe, kd III. Ethics, Religion and Politics, Oxford: Basil Blackwell 1981.
  • Modern Moral Philosophy
  • On Brute Facts
  • War and Murder
  • Mr Truman's Degree
• Elizabeth Anscombe, Peter Geach. Three Philosophers: Aristotle, Aquinas, Frege, Oxford: Basil Blackwell 2002.
• Mary Geach, Luke Gormally (toim). Human Life, Action and Ethics: Essays by G. E. M. Anscombe, Exeter: Imprint Academic, 2005.
  • Mary Geach. Introduction.
  • Does Oxford Moral Philosophy Corrupt Youth?
• Mary Geach, Luke Gormally (toim). Faith in a Hard Ground: Essays on Religion, Philosophy and Ethics by G. E. M. Anscombe, Exeter: Imprint Academic 2008.
  • Contraception and Chastity.

Vaata ka

• Anscombe'i Selts

Kirjandus

• Cora Diamond, Jenny Teichman (toim). Intention and Intentionality: Essays in Honour of G. E. M. Anscombe, Brighton: The Harvester Press 1979.
• Roger Teichmann (toim). Logic, Cause and Action: Essays in Honour of Elizabeth Anscombe, Cambridge: Cambridge University Press 2000.
• Anthony O'Hear (toim). Modern Moral Philosophy, Cambridge: Cambridge University Press 2004.
• Roger Teichmann. The Philosophy of Elizabeth Anscombe, Oxford: Oxford University Press 2008.
• Roger Teichmann. Anscombe. – Timothy O'Connor, Constantine Sandis (toim). A Companion to the Philosophy of Action, Wiley-Blackwell 2010, lk 606–612.
• Richard Moran, Martin J. Stone. Anscombe on Expression of Intention. – Constantine Sandis (toim). New Essays on the Explanation of Action, 2009, lk 132–168. ümbertrükk: Ford, Hornsby, Stoutland 2011.
• Anton Ford, Jennifer Hornsby, Frederick Stoutland (toim). Essays on Anscombe's Intention, Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press 2011.
  • Frederick Stoutland. Anscombe's Intention in Context.
  • Frederick Stoutland. Summary of Anscombe's Intention.
  • Richard Moran, Martin J. Stone. Anscombe on Expression of Intention: An Exegesis.
  • Anton Ford. Action and Generality.
  • Jennifer Hornsby. Actions in Their Circumstances.
  • John McDowell. Anscombe on Bodily Self-Knowledge.
  • Adrian Haddock. "The Knowledge That a Man Has of His Intentional Actions".
  • Kieran Setiya. Knowledge of Intention.
  • Michael Thompson. Anscombe's Intention and Practical Knowledge.
  • Sebastian R?dl. Two Forms of Practical Knowledge and Their Unity.
  • Anselm Winfried Müller. Backward-Looking Rationality and the Unity of Practical Reason.
  • Ben Laurence. An Anscombian Approach to Collective Action.
• Duncan Richter. Anscombe’s Moral Philosophy, Lanham, Maryland: Lexington Books 2011.

V?lislingid

• Jane O'Grady. Elizabeth Anscombe: An exhilarating philosopher, she took to sporting a monocle and smoking cigars, nekroloog, theguardian.com, 11. jaanuar 2001
• Julia Driver. Gertrude Elizabeth Margaret Anscombe Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2011
• Duncan Richter. G. E. M. Anscombe (1919–2001), Interneti filosoofiaentsüklopeedia