都被它专利诉讼围剿：谷歌、三星忙和解，华..

1837. aasta v?ljaande 1. peatükk

百度 凤凰网汽车讯2月7日，迎来成立一周年。

"Nikomachose eetika" (vanakreeka ?θικ? Νικομ?χεια (ēthiká Nikomácheia)) on kolmest Aristotelese nime all p?randunud eetikat k?sitlevast kirjutisest k?ige t?htsam.

Et m?ned selle raamatud on ühised "Eudemose eetikaga", siis ei ole v?ib-olla Aristoteles ise seda meieni j?udnud kujul koostanud.

Pole selge, miks teosel on niisugune pealkiri. Nii Aristotelese poeg kui ka isa kandsid Nikomachose nime, aga m?eldud v?ib olla ka kedagi kolmandat.

T?lge ja kommentaar

1. raamat

1. peatükk

T?lge

1094a

Tundub, et igasugune kunst (τ?χνη) ja igasugune uurimine ning samamoodi nii tegu (πρ?ξ??) kui ka valimine (προα?ρεσι?) püüdlevad mingi hüve poole; sellep?rast on ?eldud ?igesti (καλ??), et hüve on see, mille poole k?ik püüdleb. Ilmne on aga teatud erinevus eesm?rkide (τελ?ν) vahel: ühed on tegevused (?ν?ργειαι), teised aga mingid tulemused (?ργα) nende k?rval.

1094a5

Aga neil juhtudel, kui on mingid eesm?rgid tegude k?rval, on tulemused tegevustest loomu poolest paremad. Et on palju tegusid ja kunste ja teadusi (?πιστημ?ν), siis tuleneb ka palju eesm?rke: arstikunstil tervis, laevaehituskunstil laev, v?ejuhtimiskunstil v?it, majapidamiskunstil rikkus. K?ikide

1094a10

nende puhul, mis on mingi ühe v?ime (δ?ναμιν) all, nii nagu p?itsete valmistamise [kunst] ja k?ik teised hobuseriistade valmistamise [kunstid] on ratsutamiskunsti all, see [kunst] aga ja iga s?jaline tegu v?ejuhtimiskunsti all ning samal moel ühed teiste all, on juhtivate kunstide eesm?rgid

1094a15

eelistatavad k?ikide nende all olevate omadele: viimaseid taotletakse ju esimeste p?rast. Pole mingit vahet, kas tegude eesm?rgid on tegevused ise v?i miski muu nende k?rval, nii nagu mainitud teaduste puhul.

Kommentaar

Nagu veel viis Aristotelese teost, sealhulgas "Metafüüsika", algab "Nikomachose eetika" üldjaatava otsustusega. (Sellisel üldistusel ei pruugi olla empiirilist p?hja.) See seostub süllogistliku arutlusviisiga.

Hüve poole püüdlemisest r??kisid Platon ja Eudoxos.

Targa inimese asi on korrastada (982a18), sest tarkus on m?istuse k?ige v?gevam t?ius, millele on iseloomulik korra tundmine. Ainult aru v?i m?istus tunneb korda. Asjades on terviku osade omavaheline kord ning kord eesm?rgi poole, mis on t?htsam, sest s?jav?e osade kord on olemas t?nu terviku j?rjestusele v?ejuhi poole. On kord, mida m?istus ei kehtesta, vaid ainult vaatab (kord looduses), kord, mille m?istus kehtestab vaatlemisega (m?istete ning nende m?rkide korrastamine), kord, mille kaalutlev m?istus kehtestab tahtetoimingutega, ja kord, mille kavandav m?istus kehtestab v?listes asjades, mille ta p?hjustab. Et m?istuse toimimist t?iustab harjumus, siis vastavalt korra viisidele, mida m?istus vaatleb, eristuvad teadused. Loodusfilosoofia (sealhulgas metafüüsika) vaatleb nende asjade korda, mida inimm?istus vaatleb, kuid ei kehtesta. Korda, mille m?istus tekitab vaatlusega, uurib ratsionaalne filosoofia ehk loogika (s?nalise v?ljenduse osade j?rjestust ning printsiipide omavahelist korda ja j?rjestust j?relduste suhtes). Tahtlike tegude korda uurib moraalifilosoofia. Korraga, mille m?istus kavandades kehtestab v?listes asjades, tegelevad mehaanikakunstid. Nii et moraalifilosoofia vaatleb inimtoiminguid omavahel korrastatutena ja eesm?rgi poole j?rjestatutena. Inimtoimingud tulevad inimese tahtest m?istuse korra j?rgi. Inimese toimingud, mis ei allu m?istusele ja tahtele, (sealhulgas vegetatiivse hinge toimingud) on looduslikud; moraalifilosoofia neid ei vaatle. Nii nagu loodusfilosoofia aine on liikumine, on moraalifilosoofia aine inimese tegevus, mis on suunatud eesm?rgile, ja inimene kui tahtlikult eesm?rgi nimel toimija. Et inimene on loomult ühiskondlik loom, kes vajab eluks paljut, mida ta üksi ei suuda hankida, on ta loomulikult osa rühmast, mis aitab tal h?sti elada. Ta vajab abi, et saada eluks vajalkku, selles aitab teda kodune rühm. Peale selle on inimene osa rühmast, mis aitab tal elada h?sti, hankida elu t?ielikuks piisavuseks. See on kodanikurühm, mis ei aita teda ainult kehalistes vajadustes, vaid ka ?iges k?itumises, sest avalik v?im ohjeldab karistuse hirmuga noori mehi, kellele isa noomimine ei m?ju. Tervikul, mille poliitiline rühm v?i perekond moodustab, on ainult korra ühtsus, see pole absoluutselt üks. Selle osal saab olla toiming, mida tervikul ei ole, ja tervikul toiming, mis pole osadele omane. Paadi liikumine on s?udjate tegevuse kompositsioon, konjunktsioon v?i pidevus, ja selle ühtsuse poolest on asja ühtsus absoluutne: pole osa toimingut. ühest tükist asjade puhul on osa toiming ja terviku toiming sama; sama lugu on liitasjades ja konjunktsioonides. Sellep?rast kuuluvad osa ja tervik sama teaduse alla, kuid mitte terviku puhul, millel on ainult korra ühtsus. Selle p?rast jaguneb moraalifilosoofia individuaalseks eetikaks (k?sitleb indiviidi toiminguid, mis on j?rjestatud eesm?rgi poole), koduseks eetikaks (k?sitleb kodurühma toiminguid) ja poliitikafilosoofiaks (k?sitleb kodanikurühma toiminguid).

Tegudel on kaks aktiivset printsiipi: aru ehk m?istus ja himu (434a5a22). Aru ehk m?istus vaatleb teoreetilist ja praktilist, m?istuslik himu tegeleb valiku ja t?ideviimisega. Igaühel on eesm?rgiks mingi hüve, sest t?de on spekulatsiooni eesm?rk. Spekulatiivse aru alla kuulub ?petamine, praktilise aru alla kunst, milles valmistatavatele asjadele rakendatakse ?iget m?istust. Himulise aru tegu on valik, t?ideviimine on akt. Aristoteles ei maini prudentsi, mis on koos kunstiga praktilise m?istuse all, sest prudents peaks valikut suunama.

Platonistide j?rgi headus eelneb olemisele, kuid tegelikult on headus olemisega p??ratav. Algseid asju ei saa m?ista eelneva, vaid j?rgneva j?rgi, nagu p?hjusi neile omaste tagaj?rgede j?rgi. Et hüve on eriomaselt himu liikumapanev alge, kirjeldatakse hüve himu liikumise kaudu. Sellep?rast Aristoteles ütlebki, et filosoofid on ?igesti ?elnud, et hüve on see, mida k?ik soovivad. Need, kes soovivad kurja, soovivad seda kui head, sest nad peavad kurja heaks. Sellep?rast on nende kavatsus suunatud primaarselt hüvele ja ainult juhuslikult puudutab kurja. ütlus "mida k?ik soovivad", ei k?i ainult nende kohta, kes teavad, et nad taotlevad hüve. Teistel on loomulik soov, mis ei tule teadmisest, vaid sellest, et neid paneb liikuma miski tunnetuslik, neid juhib Jumala aru, nii nagu noolt paneb sihi poole liikuma vibulaskja eesm?rk. See kalduvus hüve poole ongi hüve soovimine. Kuid ei ole ühte hüve, mille poole k?ik kalduvad. Sellep?rast pole siin juttu m?nest konkreetsest hüvest. Et aga miski pole hüve, kui see pole k?rgeima hüve sarnasus ja selles osalemine, siis igas konkreetses hüves kuidagi soovitakse k?rgeimat hüve. Seega v?ib ?elda, et t?eline hüve on see, mida k?ik soovivad. Aristoteles mainib eesm?rkide erinevust. L?plik hüve, mille poole iga asi asja kalduvus kaldub, on selle asja viimne t?ius. Esmast t?iust omatakse vormi moodi, teisest t?iust omatakse toimingu moodi. Sellest tulebki, et m?ned eesm?rgid on toimingud ja teised on esemed, mis on toimingutest eraldi. Asi on selles, et tegevust on kahesugust (1050a23). üks, "toimimine", n?iteks n?gemine, soovimine, arusaamine, j??b toimijasse endasse, teine, "valmistamine", l?heb üle mateeriasse. M?nikord v?etakse v?line mateeria vastu ainult kasutamiseks, m?nikord selleks, et muuta selle vormi. Esimest ja teist tüüpi toimingutel pole eesm?rgiks saadust, sest m?lemad on eesm?rgid. Esimene on suurep?rasem, sest ta j??b toimijasse endasse. Kolmandat tüüpi toiming tekitab asja, eesm?rk on valmistatav asi. Sel juhul on saadud asi parem kui toiming. Eesm?rk on vahendist t?htsam, vahend saab headuse suhtest eesm?rgiga.

Eri asjad on j?rjestatud eri eesm?rkide poole, sest eesm?rgid ja vahendid on proportsionaalsed. N?ide, et rikkus on majapidamiskunsti eesm?rk, vastab enamiku arvamusele; Aristotelese j?rgi (1253 b 12-1254 a) on rikkus hoopis majapidamise vahend.

2. peatükk

T?lge

Kui nüüd [k?igil] tegudel (πρακτ?ν) on mingi [üks] eesm?rk, mida me soovime selle enda p?rast, teisi [eesm?rke] aga sellesama [eesm?rgi] p?rast, ja me

1094a20

ei vali iga asja millegi muu p?rast (sest niiviisi j?tkub see l?putult, nii et igatsus (?ρεξιν) on tühi ja asjatu), siis on ilmne, et see ongi Hüve (τ?γαθ?ν) ja parim. Eks ole siis ka elu jaoks selle tunnetamisel (γν?σι?) suur kaal, ja nii nagu vibumehed, kellel on sihtm?rk (σκοπ?ν), saavutame paremini selle, mida peab, (δ?οντο?)? Kui

1094a25

nii, siis tuleb püüda üldjoonteski aru saada, mis see üldse on ja millise teaduse v?i v?ime juurde see kuulub. V?ib arvata, et see kuulub k?ige isandlikuma ja k?ige juhtivama juurde. Ja see paistab olevat poliitika[-teadus v?i -v?ime]. Seda, milliseid teadusi on polistes tarvis

1094b

ja milliseid keegi peab ?ppima ja kuhumaani, m??rab tema [poliitikakunst]; n?eme ka, et k?ige austusv??rsemad v?imed on tema all, nagu n?iteks v?ejuhtimiskunst, majapidamiskunst, k?nekunst; et ta kasutab ülej??nud [praktilisi] teadusi

1094b5

ning ka kirjutab seadusandlikult ette, mida peab (δε?) tegema ja millest peab hoiduma, siis tema eesm?rk h?lmab teiste [kunstide] eesm?rgid, nii et see ongi inimese hüve. Sest kui ka see on ühele [inimesele] ja polisele sama, paistab polise hüve saavutamine ja hoidmine suurem ja t?ielikum: soovitav on see ka

1094b10

ainult ühe puhul, aga rahva (?θνει) ja poliste puhul on see kaunim ja jumalikum. [Siinne] uurimine püüdlebki selle poole, nii et see on mingi poliitiline uurimine.

Kommentaar

L?putu regressi v?ltimine (horror infiniti) on Aristotelesele tüüpiline. See motiiv esineb teadaolevalt esimest korda Platoni "Lysises".

Siinne jutt, et poliitikakunsti eesm?rk on parim, on vastuolus 10. raamatu jutuga "teooriast" kui parimast.

Iga kord, kui me soovime teisi asju selle p?rast ja soovime seda selle enda p?rast, mitte millegi muu p?rast, siis see eesm?rk ei ole mitte ainult hea, vaid ülim. See on ilmne sellest, et eesm?rk, mille p?rast teisi eesm?rke taotletakse, on t?htsam kui need. Aga mingi selline inimeste asjade eesm?rk peab olema. Sellep?rast on inimese elul v?i tegevusel mingi hea eesm?rk, mis on ülim. V?ikeeelduse t?estab Aristoteles vastuv?iteliselt. ühte eesm?rki soovitakse teise nimel. Me kas j?uame mingi eesm?rgini, mida ei soovita teise nimel, v?i ei j?ua. Kui j?uame, on propositsioon t?estatud. Kui me sellist eesm?rki ei leia, siis iga eesm?rki soovitakse m?ne teise nimel. Sel juhul me peame l?putult edasi minema. On aga v?imatu, et eesm?rgid l?heksid l?putult edasi. J?relikult peab olema m?ni eesm?rk, mida ei soovita teise nimel. Seda, et eesm?rkides on v?imatu l?putult edasi minna, t?estab ka argument, millel on v?imatu lahendus. Kui me l?heksime oma eesm?rkide soovimises l?putult edasi, nii et ühte eesm?rki soovitaks alati teise nimel l?pmatuseni, siis me ei j?uaks kunagi punkti, kus inimene saavutaks soovitud eesm?rgid. Aga seda, mida inimesel pole v?imalik saada, soovib ta viljatult. J?relikult oleks eesm?rk, mida ta soovib, kasutu ja asjatu. Aga see soov on loomulik, sest hüve on see, mida k?ik olendid loomulikult soovivad. Sellest j?reldub, et loomulik soov oleks kasutu ja asjatu. Aga see on v?imatu, sest loomulik soov ei ole midagi muud kui kalduvus, kuulub asjadele esmaliikumapanija dispositsiooni t?ttu, ja see ei saa asjatuks j??da.

Aristoteles j?reldab sellest, et inimesel on tarvis teada, et inimeste asjadel on ülim eesm?rk, sest see on elus v?ga t?htis: sellest on k?igis inimelu j?rkudes palju abi. T?epoolest, inimene ei saa vahetult saavutada midagi, mis on suunatud teisele, kui ta ei tea seda teist, millele see on suunatud. N?iteks vibulaskja laseb otse, sest ta hoiab silma sihtm?rgil. Inimese kogu elu tuleks j?rjestada inimelu ülimale ja viimsele eesm?rgile. Sellep?rast on tarvis seda inimelu eesm?rki teada. Asi on selles, et vahendi p?hjend peab alati leiduma eesm?rgis endas (199b34?200b10).

Et selle ülima eesm?rgi teadmine on inimelu jaoks vajalik, siis peame kindlaks tegema, mis on ülim eesm?rk ning millisesse spekulatiivsesse v?i praktilisse teadusesse selle uurimine kuulub. Teaduste abil ta saab aru spekulatiivsetest teadustest, ja oskuste abil praktilistest teadustest, sest seal on m?nede toimingute printsiibid. Me peame selle katse tegema, et n?idata raskust inimelu viimsest eesm?rgist arusaamisel, nagu ka k?igi viimsete p?hjuste vaatlemisel. Me peaksime sellest aru saama üldjoontes, ainult t?en?osuslike t?endite p?hjal, sest suuresti niisugune arusaamisviis ongi inimeste asjades k?ttesaadav.

Aristoteles p?hjendab oma ettepanekut, et ülim eesm?rk kuulub k?ige t?htsamasse ja k?ige t?elisemalt juhtivasse teadusesse. See on selge sellest, et eesm?rgi vahendit k?sitlevad teadused v?i kunstid sisalduvad eesm?rki k?sitleva teaduse v?i kunsti all. Siis peaks viimne eesm?rk kuuluma k?ige t?htsamasse teadusesse, mis tegeleb p?hilise ja k?ige t?htsama eesm?rgiga, ja t?eliselt juhtivasse teadusesse, mis juhendab teisi selles, mida teha. Aga niisugune paistab olevat poliitikateadus. Sellep?rast kuulub ülima eesm?rgi vaatlemine sinna.

Aristoteles t?estab, et poliitikateadus on k?ige t?elisemalt juhtiv ja k?ige t?htsam. Ta paigutab poliitikateaduse alla asjad, mis kuuluvad juhtiva teaduse alla, ning teeb j?relduse sellest. Juhtiva teaduse tunnused on esiteks see, et ta kirjutab alluvale kunstile v?i teadusele ette, mida teha, nii nagu ratsutamiskunst kirjutab ette p?itsete valmistamise viisi, ja teiseks see, et ta kasutab seda oma eesm?rkidel. Esimene rakendub poliitikateadusele nii spekulatiivsete kui ka praktiliste teaduste suhtes, kuid erinevalt. Poliitikateadus kirjutab praktilisele teadusele ette nii seda, kas ta peaks toimima, kui ka seda, milles tema toiming seisneb. Ta ei kirjuta sepale ette mitte ainult seda, et ta oma oskust rakendaks, vaid ka seda, et ta kasutaks seda teatud liiki nugade valmistamiseks. M?lemad juhtiva teaduse tunnused on j?rjestatud inimelu eesm?rgile. Aga spekulatiivsetele teadustele kirjutab poliitikateadus ette ainult selle, et nad peaksid toimima, kuid ei t?psusta, mida nad peaksid tegema. Poliitikateadus k?sib geomeetriat ?petada v?i ?petada, ja niiv?rd, kui niisugused tegevused on tahtlikud, kuuluvad need eetika aine alla ja neid saab j?rjestada inimelu eesm?rgile. Aga valitseja ei kirjuta geomeetriale ette, mis j?reldusele kolmnurga kohta j?uda, sest see ei allu inimese tahtele ja seda ei saa j?rjestada inimese elu alla, vaid see s?ltub asjade loomusest endast. Sellep?rast poliitikateadus m??rab, milliseid praktilisi ja spekulatiivseid teadusi tuleks riigis ?ppida, kes peaks neid ?ppima ja kui kaua. Teine juhtiva teaduse tunnus, alluvate teaduste kasutamine, kuulub poliitikateadusele ainult praktiliste teaduste suhtes. Sellep?rast ta lisab, et kunstid, n?iteks v?ejuhtimiskunst, majapidamiskunst ja k?nekunst, k?ivad poliitikateaduse alla. Poliitikateadus kasutab neid oskusi omaenda eesm?rgil, nimelt riigi üldise hüve heaks.

Et poliitikateadus kasutab teisi praktilisi teadusi ja seadustab, mida teha ja mida tegemata j?tta, siis selle teaduse kui juhtiva eesm?rk h?lmab teiste praktiliste teaduste eesm?rke. Poliitikateaduse eesm?rk on j?relikult inimese hüve, inimlike asjade ülim eesm?rk. Poliitikateadus on ka oma erilise eesm?rgi loomuse enda p?rast k?ige t?htsam teadus. On ilmne, et eelnev ja v?gevam p?hjus laienev rohkematele tagaj?rgedele. Kuigi hüve on sama eesm?rk ühele inimesele ja kogu riigile, tundub olevat parem ja t?iuslikum saavutada ja s?ilitada riigi hüve kui mingi ühe inimese hüve. Inimeste vahel vajalikku armastusse muidugi kuulub, et inimene hoiaks isegi üheainsa inimese hüve. Aga palju parem ja jumalikum on, kui seda tehakse kogu rahva ja riikide puhul. M?nikord on isegi soovitavam, et seda tehtaks ainult ühe riigi puhul, aga palju jumalikum on, kui seda tehakse terve rahva puhul, millesse kuuluvad paljud riigid. Seda peetakse jumalikumaks, sest see n?itab suuremat sarnasust Jumalaga, kes on igasuguse hüve viimne p?hjus. Aga see ühele v?i mitmele riigile ühine huvi on poliitikateaduse aine. Sellep?rast kuulub poliitikateadusesse kui k?ige t?htsamasse teadusesse k?ige erilisemal moel inimelu viimse eesm?rgi vaatlemine. Aga poliitikateadus ei ole mitte lihtsalt k?ige t?htsam, vaid selles inimeste asjadega tegelevate praktiliste teaduste jaotuses, mille viimset eesm?rki poliitikateadus vaatleb. Kogu maailma viimset eesm?rki vaatleb teoloogia, mis on lihtsalt k?ige t?htsam. Aristoteles ütleb, et inimelu viimse eesm?rgi k?sitlemine kuulub poliitikateadusesse, sellep?rast, et see raamat katab poliitikateaduse alusm?isteid.

3. peatükk

T?lge

Arutlus on rahuldav, kui r??gitakse selgelt vastavalt ainele; k?ikidest arutlustest ei tule ühtemoodi t?psust otsida, nagu ka mitte k?sit??de puhul. Kaunitel ja ?iglastel asjadel,

1094b15

mida poliitikakunst uurib, on palju lahknevust ja korrap?ratust, nii et tundub, et need on ainult kokkuleppeliselt (ν?μ?), mitte loomulikult (φ?σει). Aga mingi samasugune korrap?ratus on ka headel asjadel, sest paljudel tekib neist kahju: m?nesid on hukutanud rikkus, m?nesid mehisus. Nii et arutledes nendest

1094b20

ja l?htudes nendest tuleb rahulduda t?e n?itamisega laias laastus ja ?hmaselt, ning arutledes enamasti olevast ja selle p?hjal, sellist ka j?reldada. Samamoodi tuleb vastu v?tta ka selle arutluse iga üksikasja; sest haritule on omane taotleda iga asja soole vastavat t?psuse astet,

1094b20

nii nagu asja loomus v?imaldab; sest tundub, et v?tta matemaatikult vastu t?en?osuslikke arutlusi on umbes nagu n?uda reetorilt t?estusi.

Iga inimene otsustab ?igesti selle üle, millest ta aru saab, ja on selle hea kohtum?istja.

1095a1

Nii et iga üksiku asja [hea kohtum?istja on see, kes on selles asjas] haritud, ja lihtsalt [hea kohtum?istja on see, kes on] k?iges haritud. Sellep?rast ei ole noor inimene sobiv poliitikateaduse kuulaja; sest ta on elu asjades kogenematu, aga [meie] arutlused l?htuvad nendest ja k?ivad nende kohta; et ta kaldub j?rgima tundeid,

1095a5

siis ta kuulab asjatult ja kasutult, sest eesm?rk ei ole mitte tunnetus, vaid tegu. Pole aga mingit vahet, kas ta on ealt noor v?i iseloomult nooruslik; sest puuduj??k ei tule mitte ajast, vaid sellest, et tema elu ja iga tema püüdlus [δι?κειν] j?rgib tunnet. Sest tema jaoks j??b tunnetus tulutuks, nii nagu nende jaoks, kes end ei ohjelda;

1095a10

nende jaoks aga, kes logose j?rgi igatsusi kujundavad ja tegutsevad, on nende asjade teadmine v?ga tululik.

Nii kuulaja kohta, selle kohta, kuidas tuleb vastu v?tta, kui ka ettepandud [teema] kohta olgu see sissejuhatuseks.

Kommentaar

T?e ilmutamise meetod igas teaduses peaks olema kohane selle teaduse ainele. K?igis aruteludes ei saa leida ega peaks otsima kindlust samal m??ral. Sama meetodit ei kasutata ka k?igi kunsti saaduste puhul. Iga t??tegija t??tab materjaliga sellele materjalile kohasel viisil, ühtmoodi mullaga, teistmoodi saviga, kolmandat moodi metalliga. Moraaliuurimise ainel on selline loomus, et t?ielik kindlus pole sellele kohane. Moraali aines on esimesel kohal vooruslikud teod. Neid nimetatakse ?iglasteks ja p?hiliselt need moraaliteadust huvitavad. Nende kohta ei ole ühiseid arvamusi, vaid inimeste hinnangud lahknevad. Esineb mitmesuguseid vigu, sest teatud tegusid peavad vastavalt ajale, kohale ja inimesele ühed ?iglaseks ja heaks, teised eba?iglaseks ja halvaks. Selle lahkarvamuse t?ttu on m?ned arvamusel, et ükski tegu pole ?iglane v?i hea loomu poolest, vaid ainult seaduse j?rgi (sellest tuleb 2. raamatu juures rohkem juttu). Teiseks, v?liste hüvede puhul tehakse vigu: k?ik ei kasuta neid alati ühtemoodi. M?nesid need aitavad, m?nesid kahjustavad. Paljusid hukutab rikkus, n?iteks neid, keda r??vlid m?rvavad. M?ned seavad end füüsilise julguse t?ttu hooletult ohtu. Moraaliasjad on muutlikud ja lahknevad, need ei ole alati ühtmoodi kindlad.

Et t?estavas teaduses printsiibid peavad vastama j?reldustele, siis nii muutliku aine ja nii muutlike eelduste juures on parem esitada t?de k?igepealt laias laastus, rakendades üldisi printsiipe üldistele asjadele ning liikudes tegude asjus lihtsalt (üldiselt) keerulisele (üksikule). Sest igas praktilises teaduses tuleb liikuda sünteetiliselt, deduktiivselt. Spekulatiivses teaduses seevastu tuleb liikuda analüütiliselt. Teiseks, tuleb n?idata t?e l?hendust, l?htudes selle teaduse printsiipidest. Moraaliteadus k?sitleb tahte toiminguid, ja tahet ei pane liikuma mitte ainult hüve, vaid ka fiktiivne hüve. Kolmandaks, tuleb r??kida sündmustest, nii nagu need enamasti juhtuvad, st tahtlikest toimingutest, mis l?htuvad tahtest ja v?ib-olla kalduvad ühe alternatiivi poole, kuid ei toimu kunagi sunni all. Printsiibid peavad vastama j?reldustele.

Kuulaja peab nende piirangutega leppima. Haritu otsib igast asjast nii palju kindlust, nagu aine v?imaldab. Muutlikus ja sattumuslikus asjas ei saa olla nii palju kindlust nagu paratamatus. Haritu ei peaks otsima rohkem kindlust ega leppima v?hemaga, kui aine v?imaldab. Vigu tuleb ette sellep?rast, et ei arvestata, milline meetod on kohane. Matemaatika tegeleb ainega, kus on t?ielik kindlus; retoorika tegeleb poliitilise ainega, kus on vaadete mitmekesisus.

Igaüks saab h?sti otsustada ainult asjade üle, mida ta tunneb. Mingil alal haritu saab selle ala asjade üle h?sti otsustada. K?iges haritu saab k?ige üle h?sti otsustada. Hea kuulaja peab ?pitavat mingil m??ral tundma. Aga noorel ei ole teadmist moraaliteaduse alla kuuluvate asjade kohta, sest neid saadakse teada enamasti kogemusest. Noor on elu lühiduse t?ttu kogenematu. Kui n?iteks ?eldakse, et helde j?tab odavamad asjad endale ja teeb teistele kallima kingituse, siis noor seda kogenematuse t?ttu v?ib-olla eitab. Sellep?rast on ilmne, et noor ei ole hea poliitikateaduse ?ppija.

Moraaliteadus ?petab j?rgima m?istust ja hoiduma asjadest, millele kired kallutavad, nagu himurus ja vihastamine. Inimesed kalduvad neile kahtemoodi: kas valikuga (n?iteks seatakse eesm?rgiks himuruse rahuldamine; siis ta on emotsioonide ori) v?i siis ollakse küll otsustanud kahjulikest naudingutest hoiduda, kuid kirg saab v?itu (ohjeldamatu inimene). See, keda valitsevad emotsioond, ?pib seda teadust asjata, st tulemuseta ja kasutult, saavutamata selle eesm?rki. Selle teaduse eesm?rk ei ole ainult teadmine, milleni kire orjad ehk v?ivad j?uda, vaid tegu, nagu k?igil praktilistel teadustel. Emotsioonide j?rgijad ei j?ua vooruslike tegudeni. Pole vahet, kas ?ppija on ebaküps ealt v?i iseloomult (emotsioonide ori): üks ei saavuta selle teaduse eesm?rki teadmise t?ttu, teine teo t?ttu. Puuduj??k ei tule mitte ajast, vaid sellest, et elatakse emotsioonide j?rgi, püüeldes k?ige poole, milleks emotsioonid kallutavad. Sellistele on see teadus kasutu, nagu ka ohjeldamatutele, kes ei tegutse vastavalt oma moraaliteadmisele. Neile aga, kes oma soove reguleerivad ning toimivad nii, nagu m?istus ütleb, on see kasulik.

4. peatükk

T?lge

Tagasi tulles aga ?elgem, kui igasugune tunnetus ja valimine

1095a15

püüdleb millegi hea poole, siis mis see on, mis me ütleme olevat poliitikakunsti eesm?rk ja mis on k?ikide tegude viimne hüve. Nime asjus on küll enamik enam-v?hem ühel meelel, sest nii paljud kui ka elegantsed (χαρ?εντε?) nimetavad seda ?nneks (ε?δαιμον?αν) ning m?istavad h?sti elamist (ε? ζ?ν) ja h?sti minemist ("h?sti tegutsemist", ε? πρ?ττειν) samana

1095a20

?nnelik olemisega; aga selles, mis ?nn on, on neil lahkarvamused, ning paljud annavad teistsuguse vastuse kui targad. Sest esimesed [peavad selleks] midagi silmn?htavat ja ilmset, nagu n?iteks naudingut v?i rikkust v?i au, ühed üht, teised teist, sageli ka üks inimene erinevat: haigena tervist, vaesena

1095a25

rikkust; oma teadmatusest teadlikena aga imestavad nad nende üle, kes nimetavad selleks midagi suurt ja nendest üle olevat. M?ned aga arvasid, et nende paljude heade [asjade] k?rval on miski muu iseenesest (καθ? α?τ?) [hea] [teine t?lgendus: olev], mis on ka k?igi teiste [asjade] hea olemise p?hjus (α?τι?ν). Aga k?iki arvamusi (δ?ξα?) l?bi uurida on vist asjatum, piisab [nende vaatlemisest], mis on k?ige

1095a30

valdavamad v?i millel paistab olevat mingi p?hjendus.

Ent ?rgem unustagem, et on vahe arutlustel [λ?γοι], mis l?htuvad esmaalustest [?ρχ?ν], ja arutlustel, mis viivad esmaalusteni. Sest ka Platon t?statas ?igusega [ε?] küsimuse ja uuris, kas tee algab esmaalustest v?i viib esmaalusteni,

1095b1

nii nagu staadionil kohtunikest piirim?rgi poole v?i ümberp??rdult. Sest alustada tuleb tuttavast, see aga on kahesugune: meile [tuttav] ja lihtsalt [tuttav]. Küllap meil tuleb alustada meile tuttavast. Sest peab olema kommetelt kaunilt kasvatatud,

1095b5

et sobida kuulama kaunitest ja ?iglastest ja üldse poliitilistest asjadest. Sest esmaalus on "et", ja kui see saab piisavalt selgeks, siis "miks" ei olegi vajalik; sellisel [inimesel kas] on esmaalged k?es v?i tal on neid kerge haarata. Kellel aga pole kumbagi, see kuulaku Hesiodost:

1095b10

K?ige parem on see, kes ise k?igest aru saab,

hea j?lle see, kes v?tab kuulda head n?u.

Ent see, kes ise ei saa aru ega teiselt kuuldut

hinge ei v?ta, on j?lle kasutu mees. [ T??d ja p?evad, 293, 295–297.]

Kommentaar

H?sti elamine t?hendab nii head elu kui ka ?ilsalt elamist; heak?ek?ik t?hendab ka h?sti tegutsemist. Juba Platon samastas m?lemat ?nnega.

Siin alustab Aristoteles p?rast sissejuhatust uurimust ennast. Esimeses osas uurib ta ?nne, mis on inimese ülim hüve, ja j?uab j?reldusele, et ?nn on voorusest tulenev tegevus. Teises osas (alates 1102a4) ta arutab voorusi. Kolmandas osas ta viib traktaadi ?nnest l?pule, selgitades, mis toiming ja mis loomuga see on. Seda ta teeb 10. raamatus (alates 1172a19).

Esimese asjus ta teeb kaks asja. Esiteks ta selgitab oma kavatsust, teiseks viib selle ellu. Kavatsuse selgitus on osalt sissejuhatuses, osalt 4. peatüki alguses. Nüüd ta hakkab r??kima, mis on ?nn. Ta esitab k?igepealt teiste arvamused, 9. peatükis (1097a16) hakkab ta r??kima oma arvamusest. Teiste arvamused ta k?igepealt esitab, 5. peatükis (alates 1095b12) ta uurib neid.

Et viimsele eesm?rgile on omane, et seda v?ga soovitakse, peavad inimesed ?nneks seda, mida k?ige rohkem soovitakse: haige tervist, kerjus rikkust, oma teadmatusest teadlik seda, kellel on m?tted, mis k?ivad talle üle m?istuse.

Aga platonistid arvasid, et peale paljude erinevate meeltega tajutavate hüvede on üks, mis on absoluutne hüve ning on headuse enese lahutatud olemus. Nii nagu nad inimese lahutatud vormi nimetasid inimeseks iseeneses, nii ka lahutatud hüve hüveks iseeneses, ja see on k?ikide teiste asjade headuse p?hjus, niiv?rd kui nad saavad osa ülimast hüvest.

Aristoteles n?itab, mis j?rjekorras niisuguseid arvamusi ja üldse k?iki moraaliasju tuleb arutada. M?ned arutlused l?htuvad printsiipidest, st liiguvad p?hjustelt tagaj?rgedele, nagu n?iteks p?hjendatud faktit?estused (propter quid). Teised arutlused liiguvad tagaj?rgedelt p?hjustele v?i printsiipidele. Need ei anna p?hjendatud faktit?estusi, vaid lihtsalt faktit?estused (quia). Selle eristuse tegi varem Platon, kui ta küsis, kas tuleb l?htuda printsiipidest v?i liikuda nende poole. Siis ta pakub v?idujooksu n?ite. Kohtunikud on jooksuraja alguses. M?nikord jooksjad alustasid kohtunikest ja jooksid l?pujoone poole, m?nikord alustasid l?pust ja jooksid kohtunike poole. Ka arutluses on kahesugune j?rjestus. Et igas aines j?rjestust teada, peab m?tlema, et alustada tuleb sellest, millest paremini aru saadakse. Tuttavamate asjade kaudu j?utakse tundmatute asjade tundmiseni. Asju nimetatakse tuttavamateks kahel moel. M?ned on tuttavamad meie suhtes, nagu n?iteks liitne ja meeltega tajutav; teised on tuttavamad absoluutselt ja iseeneses, nagu lihtsad ja aruga haaratavad. Et me tunnetame arutledes, tuleb l?htuda sellest, mis on meile tuttavam. Kui absoluutselt tuttavam on sama mis meile tuttavam, siis m?istus alustab printsiipidest, nagu matemaatikas. Kui aga absoluutselt tuttavam erineb meile tuttavamast, tuleb liikuda tagaj?rjelt p?hjusele, nagu loodus- ja moraaliteadustes. Et moraaliteadustes tuleb alustada meile tuttavamast, teatud t?heldatud tagaj?rgedest inimeste tegude juures, siis peab see, kes tahab olla p?dev moraaliteaduse ?ppija, olema kursis inimese elamise viisidega ja nendes kogenud, jutt on nimelt v?lisest hüvest ja ?iglastest ehk vooruslikest tegudest ning üldse kodanikuasjadest, nagu seadustest ja poliitilistest asjadest ja teistest niisugustest asjadest. Asi on selles, et moraaliasjades tuleb v?tta printsiibiks, et asi on nii. N?iteks me v?tame kogemusest ja kombest, et himurust ohjeldab paastumine. Kui see on kellelegi ilmne, siis tal ei ole tegutsemise juures vajalik saada aru tervikseletusest. Nii on arstil ravimiseks tarvis teada ainult seda, et see ravim ravib teatud haigust. Selleks aga, et p?hjust teada, on tarvis teaduslikku teadmist, mida taotletakse peamiselt spekulatiivsetes teadmistes.

See, kes on inimeste asjades osav, kas avastab t??printsiibid iseseisvalt ja peab neid iseenesest teadaolevateks v?i v?tab need altilt kelleltki teiselt. Hesiodos ütleb, et parim on see mees, kes ise aru saab, ja hea mees v?tab vastu selle, mida teine ütleb. Aga mees, kes ei suuda ei ise aru saada ega meeles hoida seda, mida ta teiselt kuuleb, on teaduse omandamise suhtes kasutu.

5. peatükk

T?lge

Tuleme aga tagasi sinna, kust me k?rvale kaldusime. Sest paistab, et hea

1095b15

ja ?nn v?etakse eludest mitte ilma aluseta, paljud ja k?ige j?medamad [peavad selleks] naudingut; sellep?rast neile meeldib naudingule pühendatud elu. Sest on kolm k?ige p?hilisemat [elamise viisi], ?sja mainitu, poliitiline ja kolmandana teoreetiline. Paljud paistavad olevat t?iesti

1095b20

orjalikud, valides nuumloomade elu, saades ?igustuse sellest, et paljudel v?imul olijatest on samasugused tunded nagu Sardanapallosel. Elegantsed ja tegevad aga [peavad heaks ja ?nneks] au, sest poliitilisel elul on enam-v?hem see eesm?rk. Aga see paistab olevat otsitavast pealiskaudsem, sest tundub, et [au]

1095b25

on rohkem neis, kes austavad, kui selles, keda austatakse, Hüve aga me arvame olevat midagi isiklikku ja raskesti ?rav?etavat. Ometi tundub, et au aetakse taga selleks, et olla kindel, et ollakse hea; nad tahavad igatahes, et neid austaks elutargad, kes neid tunnevad, ja vooruse eest; nii et on selge, et v?hemalt

1095b30

nende silmis on voorus parem [kui au]. V?ib-olla v?ibki siis pidada hoopis seda poliitilise elu eesm?rgiks. Paistab aga, et seegi on poolik: tundub ju, et ka magades on v?imalik omada voorust, v?i kogu elu tegevuseta olles, ja vaeveldes k?ige suurema kannatuse ja h?da k?es;

1096a1

ja seda, kes niimoodi elab, ei nimetaks keegi ?nnelik olevaks, kui ta just teesist hoolega kinni ei hoia. Aga aitab sellest, sest sellest on küllalt juttu ka üldistes [?γκυκλ?οι?] [?petustes]. Ja kolmas [elamise viis] on teoreetiline,

1096a5

mida me uurime allpool.

Raha taga ajav elu on aga midagi sunnitut, ja rikkus n?htavasti ei ole see Hüve, mida me otsime, sest see on kasulik ka millegi muu p?rast. Sellep?rast v?ib [selleks] pidada pigem ülalpool mainitud eesm?rke [naudingut ja au], sest neid armastatakse nende endi p?rast. Paistab aga, et ka kumbki neist pole [see], kuigi nende kasuks

1096a5

on esitatud palju argumente. Nii et j??gu need nüüd k?rvale.

Kommentaar

Siin uurib Aristoteles nende arvamust, kes arutavad ?nne moraali seisukohast ja kelle meelest ?nn on m?ni selle elu hüvedest. J?rgmises peatükis uurib ta nende arvamust, kes ei aruta ?nne moraali seisukohast ja kelle meelest see on mingi lahutatud hüve. Paistab, et m?ned arvavad mitte ilma aluseta, et ?nn on puhtinimlik hüve, mis kuulub sellesse ellu. See on k?igi tegemiste eesm?rk elus. Vahendid on selle eesm?rgiga vastavuses. Sellep?rast on t?en?oline, et ?nn on sellesse ellu kuuluvate asjade seas.

M?ned inimesed valivad selle elu hüvede seast naudingu ning paigutavad ?nne sellesse. Nende seas on ka teadmise ja ?petatuse v?i moraalsuse poolest v?ljapaistvaid inimesi. Isegi epikuurlased, kes pidasid naudingut ülimaks hüveks, kultiveerisid hoolikalt voorusi. Nad tegid seda aga naudingu nimel, kartes, et pahed seda takistavad. N?iteks liigs??mine tekitab kehalist kannatust, vargus viib vanglasse. Eri pahed takistavad naudingut eri moel. Need, kes teevad naudingust ülima eesm?rgi, armastavad v?ga naudinguelu, sest viimne eesm?rk on v?ga armastamisv??rne.

Aristoteles eristab meelelist, avalikku ja kontemplatiivset elu kui p?hilisi tüüpe. IX raamatus ütleb Aristoteles, et igaühe meelest on tema elu see, mille poole teda k?ige tugevamani t?mbab. Et inimest t?mbab k?ige tugevamini viimne eesm?rk, siis elu tüüpe eristatakse viimse eesm?rgi tüüpide j?rgi. Eesm?rgil on hüve loomus, ja hüve on kolmetine: kasulik, nauditav ja vooruslik ehk auv??rne. Nauditaval ja vooruslikul on eesm?rgi loomus, sest need on soovimisv??rsed nende endi p?rast. Vooruslikuks nimetatakse seda, mis on m?istuse j?rgi hea, ja sellega on seotud nauding. Nauditavat kui vooruslikust erinevat nimetatakse heaks meelte p?hjal. M?istus on nii spekulatiivne kui ka praktiline. Meeleliseks nimetatakse elu, mis v?tab eesm?rgiks meelte naudingud, avalikuks elu, mis v?tab eesm?rgiks praktilise m?istuse hüve, n?iteks vooruslikud teod, kontemplatiivseks elu, mis v?tab eesm?rgiks spekulatiivse m?istuse hüve – t?e kontempleerimise.

Meeleline elu v?tab paratamatult eesm?rgiks need v?ga tugevad naudingud, mis tulevad loomulikest toimingutest indiviidi s?ilitamiseks – s??misest, joomisest ja suguelust. Sellised naudingud leiduvad nii inimestel kui ka loomadel. J?relikult paistavad inimesed, kes need eesm?rgiks v?tavad, loomalikud, sest nad valivad elu, mida naudivad isegi sead. Kui inimese ?nn seisneks selles, tuleks ka toitu ja sugulist l?bik?imist nautivaid loomi ?nnelikuks nimetada. Eeldusel, et ?nn on inimesele iseloomulik hüve, ei saa see nendes seisneda. M?ned on sel arvamusel sellep?rast, et paljud valitsejad, keda lihtinimesed pidasid v?ga ?nnelikuks, olid v?ga andunud meelelisusele.

Tegeva ehk avaliku elu eesm?rk on auv??rne hüve. Seda nimetatakse auv??rseks, sest see kuulub au juurde. Sellep?rast kuuluvad selle juurde au ise ja voorus, mis on au p?hjus. Vooruslikud ja tegevad inimesed peavad ?nneks au, sest avaliku elu ainus eesm?rk paistab olevat au, millega tasutakse poliitiliselt edukatele, mist?ttu avalikult tegevatele n?ib ?nn t?en?oliselt seisnevat aus. Aga me arvame, et ?nn on ?nnelikule inimesele omane hüve, mida on temalt raske ?ra v?tta. Aga au tundub seisnevat hoopis austaja tegevuses ning olevat tema, mitte austatava v?imuses. Sellep?rast on au midagi ?nne suhtes v?list ja pealiskaudset. ?nn on mingi v?ga hea asi, mida ei taotleta teise asja p?rast. Aga aust on midagi paremat, nimelt see, mille eest au taotletakse. Paistab, et au taotletakse selleks, et teiste otsustusega kinnitada kindlat arvamust, et ollakse hea inimene. Sellep?rast otsitakse au elutarkadelt ?ige otsustusv?imega inimestelt, ja nendelt, kes neid k?ige paremini tunnevad ning saavad olla paremad kohtunikud. Sellep?rast taotlevad nad, et neid austataks vooruse eest, mis on inimese hüve allikas, nagu II raamatus n?idatakse. Nii et voorus, mille eest au taotletakse, on parem kui au. J?relikult ?nn ei seisne aus.

V?ib-olla keegi arvab sellep?rast, et avaliku elu eesm?rk ei ole mitte au, vaid voorus. Aga tundub, et ?nn on k?ige t?iuslikum hüve. Aga voorus seda ei ole, sest seda leitakse m?nikord ilma tegevuse t?iuseta, nagu magava voorusliku inimese puhul. V?ib ka olla, et vooruslikul inimesel ei tule kogu elu jooksul juhust oma voorust rakendada. Eriti ilmne on see suuremeelsuse ja helduse puhul, mida vaesel pole kunagi v?imalik rakendada. Sellep?rast voorus ei ole sama mis ?nn. Teiseks, vooruslik v?ib olla saatuse ebasoosingus. Siis ta ei ole ?nnelik. Sellep?rast voorus ei ole sama mis ?nn.

Kontemplatiivse elu uurimine lükatakse edasi X raamatusse.

V?hem t?en?oline arvamus peab ?nneks raha, millel on kasuliku eesm?rgi loomus. Aga see pole ühitatav viimse eesm?rgi loomusega, sest asja nimetatakse kasulikuks sellep?rast, et ta on j?rjestatud eesm?rgile. Et aga rahal on üldine kasulikkus ajalike hüvede suhtes, on arvamusel, et ?nn on raha, teatud t?en?olisus. Aga raha omandatake sunni all ja sellest lahkutakse sunni all. Aga see ei k?i kokku ?nnega, mis on vabatahtlike toimingute eesm?rk. J?relikult ?nn ei seisne rahas. Me otsime ?nne kui hüve, mida ei taotleta millegi muu p?rast. Aga raha taotletakse millegi muu p?rast, sest ta on loomu poolest kasulik hüve. Sellep?rast ?nn ei seisne rahas.

6. peatükk

T?lge

üldist on parem samamoodi uurida [?πισκ?ψασθαι] ja n?idata raskusi [διαπορ?σαι] selles, kuidas sellest r??gitakse, kuigi see uurimine l?heb raskeks [προσ?ντου?], sest mehed, kes ideed sisse t?id, olid [meie] s?brad. Ja samamoodi peetakse küllap paremaks ja selleks, mida peab, t?e p??stmiseks

1096a15

isegi omasest lahti ?elda, pealegi kui ollakse ka filosoofid; sest kui ka m?lemad on s?brad, on vaga eelistada t?de.

Selle arvamuse sissetoojad ei postuleerinud ideid selles, millest nad r??kisid kui eelnevast ja j?rgnevast, sellep?rast nad ka ei v?itnud arvude ideed; Hüvest aga r??gitakse nii

1096a20

selles, mis on, missuguses kui ka selles, mis on millegi suhtes, aga see, mis on iseenesest ja substants, on loomu poolest eelnev sellele, mis on millegi suhtes ([viimane on] nagu oleva k?rvalv?rse ja aktsidents [συμβεβηκ?τι]); nii et ei ole mingit nendele ühist ideed.

Edasi, hüvest r??gitakse sama mitmeti nagu olevast (seda ?eldakse nii selles, mis, nagu n?iteks jumal ja

1096a25

aru, missuguses, [nagu n?iteks] voorused, kui paljus, [nagu n?iteks] ?ige m??t, selles, mis on millegi suhtes, [nagu n?iteks] kasulik, ajas, [nagu n?iteks] ?ige hetk, kui ka kohas, [nagu n?iteks] [hea] elukoht, ja muus sellises), nii et on selge, et ei saa olla mingit ühist ja ühte üldist, sest sellest ei r??gitaks k?ikides kategooriates, vaid ainult ühes. Edasi, kuna

1096a30

ühe idee j?rgi oleva kohta on üks teadus, oleks ka k?igi heade [asjade] kohta üks teadus; nüüd aga, ka ühe kategooria all oleva kohta on paljud [teadused], nagu n?iteks ?ige hetke kohta s?jas v?ejuhtimisteadus ja haiguses arstimisteadus, ning paraja m??ra kohta toidus arstimisteadus ja kehalises tegevuses gümnastikateadus. Kellelegi j??ks aga arusaamatuks, mida

1096a35

küll m?eldakse [s?naga] α?το?καστον ['iga [asi] ise'], kui nii inimeses endas [α?τοανθρ?π?]

1096b1

kui ka inimeses on üks ja seesama inimese logos. Selles, et [see on] inimene, need ju ei erine; ja kui nii, siis ka mitte selles, et [see on] hea. Aga [asi] ei ole ju sellep?rast rohkem hea, et ta on igavene, sest pikaajaline [asi] ei ole valgem kui

1096b5

ühe p?eva kestev. Usutavam tundub see, mida [hüve] kohta ütlevad pütaagorlased, kes paigutavad hüvede tabelisse ühe; paistab, et neid j?rgis ka Speusippos.

Aga olgu selle kohta teine arutlus; ?eldule v?idakse vastu v?ita, et nende arutlused ei k?inud mitte igasuguse hüve kohta,

1096b10

vaid [hüvedeks] ühe eidose j?rgi nimetasid nad neid, mille poole püüeldakse ja mida hinnatakse nende endi p?rast, poieetilisi hüvesid aga, mis neid kas hoiavad v?i vastupidist ?ra hoiavad, sellep?rast ka nimetatakse teistmoodi. Niisiis on selge, et heaks nimetatakse kaheti, [ühtesid] nende endi p?rast ja teisi nende p?rast. Eristades

1096b15

niisiis kasulikest neid, mis on nende endi p?rast, vaatame, kas [viimaseid] nimetatakse [hüvedeks] ühe idee j?rgi. Missuguseid [asju] arvata [hüvedeks] nende endi p?rast? Kas niisuguseid, mille poole püüeldakse ka siis, kui need on eraldi, nagu n?iteks arusaamine ja n?gemine ning m?ned naudingud ja aud? Sest isegi kui me püüdleme nende poole millegi muu p?rast, arvataks need ikkagi headeks nende endi p?rast. V?i mitte midagi

1096b20

muud peale idee? Eidos oleks siis asjatu. Aga kui need [teised asjad] on [head] nende endi p?rast, siis peab Hüve logos ilmnema k?igis neis samana, nii nagu valgesuse logos lumes ja valges tinas. Aga au, praktilise tarkuse ja naudingu kui hüvede logosed on erinevad ja erisugused.

1096b25

Niisiis ei ole mingit ühist hüve ühe idee j?rgi.

Aga kuidas siis [asju] [heaks] nimetatakse? Need ei n?e ju v?lja nagu juhuslikult ühenimelised. Kas siis sellep?rast, et need [p?rinevad] ühest [hüvest], v?i sellep?rast, et need k?ik aitavad kaasa ühele [hüvele], v?i pigem analoogia j?rgi? Sest nii nagu kehas [on hüve] n?gemine, on hinges [hüve] aru, ja muu muus.

1096b30

Aga v?ib-olla tuleb see praegu k?rvale j?tta, sest selle üksikasjad oleksid kohasemad teises filosoofias. Sama lugu on ka idee puhul; sest isegi kui on mingi üks [kategooriatele] ühiselt [τ? κοιν?] preditseeritav hüve v?i mingi eraldi ise iseeneses [καθ? α?τ?] [olev] [hüve], on selge, et see ei saa olla tegutsemisega saavutatav [πρακτ?ν] ega inimesele k?ttesaadav; aga me otsime midagi niisugust.

1096b35

V?ib-olla keegi arvab, et seda on parem tunda

1097a1

k?ttesaadavate ja tegutsemisega saavutatavate hüvede jaoks, sest kui meil on niisugune n?idis, siis me teame paremini ka hüvesid meie jaoks, ja kui me neid teame, siis me saavutame need. [Sellel] arutlusel on küll mingi usutavus, aga paistab, et ta r??gib teadustele vastu:

1097a5

sest k?igil [neil] on eesm?rgiks mingi hüve ja [need] püüavad [sellest] puuduj??vat tasa teha, [kuid] j?tavad k?rvale selle [eraldi hüve] tunnetamise. Pealegi, pole t?en?oline [ε?λογον], et nii suur abi oleks k?igile k?sit??listele teadmata ja nad ei otsiks seda. Raske on ka taibata, mis kasu on kangrul v?i puusepal oma kunsti jaoks sellest, et ta teab selle hüve ennast,

1097a10

v?i kuidas see, kes on vaadanud ideed ennast, on parem arst v?i v?ejuht. Tundub ju, et arst ei m?tle mitte niiv?rd tervisele kui inimese [tervisele], pigem aga v?ib-olla selle [inimese tervisele], sest ta arstib igaühte. Ja sellest olgu niisuguste asjade kohta küllalt.

Kommentaar

Lahutatud hüve uurimise paremus ja vastumeelsus

Lahutatud hüve, milles platonistide v?itel seisneb inimeste ?nn, nimetati üldiseks hüveks. K?iki asju nimetatakse heaks selles osalemise poolest. V?ib-olla on parem p?hjalikult uurida selle üldise hüve olemasolu üle ja uurida, mis on selle loomus, kui arutada ülalmainitud hüvesid. Hüve uurimine on filosoofilisem ja kuulub sobivamalt t?elise hüve arutamise juurde kui iseeneses v?etud arvamused. Kui aga neid v?tta ülalmainitud kavatsuse j?rgi uurida arvamusi, tundub see meie kavaga paremini koosk?las olevat. Siin ta ütleb "v?ib-olla", v?ljendades kahtlust. Seda ta uurib vastumeelselt, sest selle arvamuse t?id sisse tema s?brad platonistid. Aristoteles oli ise Platoni ?pilane ning selle arvamuse tagasilükkamine t?hendaks ?petaja kahjustamist. Ta t?statab selle küsimuse siin, mitte teistes t??des, kus ta samuti lükkab Platoni arvamuse tagasi, sest s?bra arvamuse tagasilükkamine ei ole t?e vastu, t?de aga on spekulatiivsete teaduste p?hiobjekt. Küll aga on see heade kommete vastu, mida selles raamatus arutatakse. See kaalutlus ei heiduta teda. Tundub parem, st auv??rsem ja kombekohasem ning isegi kohustuslik, et inimene ei k?hkleks t?e nimel oma s?pradele vastu seismast. See on heade kommete jaoks nii vajalik, et muidu voorus ei s?ili. Kui inimene ei eelista t?de s?pradele, teeb ta v??ra otsustuse ja annab valetunnistust nende kaitseks. See on vooruse vastane. M?istus kirjutab ette, et k?ik eelistaksid t?de s?pradele; eriti puudutab see filosoofe, kelle kutsumus on uurida tarkust, mis on t?e teadmine. Seda, et t?de tuleb eelistada s?pradele, t?estab ta nii. Suurem s?ber on see, kellele me v?lgneme suurema arvestamise. Kuigi me peaksime olema nii t?e kui ka kaasinimeste s?brad, peaksime armastama pigem t?de, sest kaasinimest peaksime armastama t?e ja vooruse p?rast (8. raamat). T?de on parim s?ber, keda tuleb austada. T?de on jumalik asi, sest see leidub esmaselt ja peamiselt Jumalas. Ta j?reldab sellep?rast, et on vooruslik austada t?de rohkem kui s?pru. Peripateetik Andronikos ütleb, et vagadus teeb inimesed Jumala asjadele ustavaks ja kuulekaks. Ka Platon, kes lükkab tagasi oma ?petaja Sokratese arvamuse, ütleb, et t?est tuleks hoolida rohkem kui millestki muust. Mujal ütleb ta, et kuigi Sokrates on tema s?ber, kuid t?de on suurem s?ber. Ta ütleb ka, et Sokratese vaadetest tuleb hoolida, aga t?est rohkem.

K?igile hüvedele ühise idee tagasilükkamine

Aristoteles lükkab tagasi Platoni seisukoha, et inimese ?nn seisneb hüve ühises idees. Ta n?itab esiteks, et ei ole ühte ühist hüve ideed, ja teiseks, et kui ka oleks, ei seisneks inimese ?nn selles. Esimese kohta ta n?itab k?igepealt, et ei saa olla ühte ühist hüve ideed. Teiseks ta uurib, kuidas platonistid sellest ideest r??kisid. Esimese puhul tuleb arvesse v?tta, et Aristoteles ei m?tle tagasi lükata arvamust, et on olemas lahutatud hüve. "Metafüüsika" 10. raamatus (ptk 10, 1075a11) mainib ta maailmast lahutatud hüve, millele kogu maailm on j?rjestatud, nii nagu s?jav?gi on j?rjestatud kindrali hüvele. Ta lükkab tagasi arvamuse, et lahutatud hüve on k?igile hüvedele ühine idee. Selle arvamuse tagasilükkamiseks kasutab ta kolme argumenti. Esiteks, platonistid ei postuleerinud nende asjaklasside ideed, milles leiduvad eelnevus ja j?rgnevus, n?iteks arvud, sest kaks eelneb loomu poolest kolmele. Platonistid ei arvanud, et arvul üldiselt oleks lahutatud idee, küll aga postuleerisid üksikute arvude, n?iteks kaks, kolm jne, lahutatud ideed. Asi on selles, et asjad, milles leidub eelnevus ja j?rgnevus, ei tundu olevat ühte j?rku ning j?relikult ei osale ühes idees. Aga heade asjade seas on eelnevus ja j?rgnevus. See on selge asjaolust, et hüve leidub selles, mis on, ehk substantsis, samuti kvaliteedis jt sugudes. On ilmne, et see, mis on olev iseeneses, substants, on loomup?raselt eelnev k?igile asjadele, millel on olemine ainult suhtes substantsiga, nagu kvaliteet, mis on substantsi m??t, kvaliteet, mis on substantsi dispositsioon, ja suhe, mis on substantsi viide. Sama kehtib teistes kategooriates, mis on just nagu oleva v?i substantsi v?sud. See on olev t?ies m?ttes, ja sellest on sigitatud ja tuletatud k?ik teised sood, mida nimetatakse olevaks niiv?rd, kui need on substantsi aktsidentsid. Sellest ta j?reldab, et ei saa olla ühist hüve ideed. Teiseks, Platon pidas ideed k?igi nende asjade logoseks, loomuseks v?i olemuseks, mis idees osalevad. J?relikult ei saa olla ühte ideed asjadel, millel pole ühist loomust. Aga eri kategooriatel ei ole ühte ühist loomust, sest nende kohta ei preditseerita midagi univookselt. Aga hüve, nagu ka olemine, millega see on p??ratav, leidub igas kategoorias. Seda, mis on, ehk substantsi Jumalat, kelles ei ole kurja, nimetatakse heaks; aru, mis on alati t?ene, nimetatakse heaks. Kvaliteedis preditseeritakse head vooruse kohta, mis teeb enda omaja heaks; kvantiteedis keskmist, mis on hea k?iges m??detavas. Suhtes preditseeritakse head kasuliku kohta, mis on hea kohase eesm?rgi suhtes. Ajas preditseeritakse seda soodsa kohta; ja kohas k?ndimiseks sobiva koha kohta, nagu suvemaja. Sellep?rast on selge, et ei ole mingit ühte hüve, mis on k?igi hüvede idee ehk ühine logos. Muidu ei leiduks hüve igas kategoorias, vaid ainult ühes. Kolmandaks, v?ljaspool vaimu olevad asjad omandavad Platoni j?rgi soo v?i liigi vormi, osaledes idees, nii et vaim ei tea kivi, kui ta ei osale kivi idees. N?nda osaleb vaim nende asjade teaduses v?i teadmises, kui temasse vajutatakse nende ideed. J?relikult on üksainus teadus k?ikidest asjadest, mis osalevad ühes idees. Nii et kui on üks k?igi hüvede idee, siis see kuulub ühe teaduse uurimise alla. Aga see on v??r isegi ühteainsasse kategooriasse kuuluvate hüvede puhul. Ta lisab seda kartusest, et keegi v?ib teadusi m??ratleda kategooriate erinevuse j?rgi. Aga v?ejuhtimisteadus uurib soodsat hetke s?jas, arstiteadus haiguses, gümnastikateadus kehalistes harjutustes. Tuleb v?lja, et ei ole ühte k?ikide hüvede ühist ideed.

Lahutatud hüve loomus on sama mis igal hüvel

Aristoteles n?itas juba, et ei ole k?igi hüvede ühist ideed. Et aga platonistid ei nimeta lahutatud hüve mitte ainult hüve vormiks, vaid ka absoluutseks hüveks, tahab ta siin uurida, kas seda nimetatakse kohaselt selle nimega. Ta n?itab esiteks, et lahutatud hüve ei nimetata kohaselt absoluutseks hüveks. Teiseks ta n?itab, et lahutatud hüve postuleerimine absoluutseks on vastuolus ütlusega, et see on k?igi hüvede ühine idee. Esimese puhul ta n?itab, et lahutatud hüve ei nimetata kohaselt absoluutseks hüveks (hüveks iseenesest). Teiseks ta v?listab ühe vastuv?ite, kolmandaks ta v?rdleb seda ?petust Pythagorase vaatega. Esimese puhul tuleb arvestada, et lahutatud hüve, k?igi hüvede p?hjus, tuleks paigutada k?rgemale headuse astmele kui head asjad meie ümber, sest lahutatud hüve on k?ige viimne eesm?rk. Paistab aga, et selle ?petuse j?rgi ei ole see k?rgem headuse aste kui teised astmed. See on n?ha sellest, et platonistid nimetasid iga lahutatud asja absoluutseks ehk iseeneses olevaks, nagu inimeseks iseeneses ja isegi hobuseks iseeneses. On selge, et üks ja seesama loomus kuulub inimesele, kes elab meie seas, ja inimesele iseeneses, ideaalsele inimesele. Seda ta t?estab t?igaga, et ideaalne inimene ja mateeriasse rüütatud inimene ei ole inimesena erinevad, küll aga erinevad m?nes muus suhtes, n?iteks sellel üksikul inimesel on mateeria. Eluka ja inimese m?iste ei erine loomsuse poolest, vaid inimese m?istusliku printsiibi poolest, mis tal on lisaks loomsusele. N?ndasamuti paistab, et ideaalne inimene ei erine sellest üksikust inimesest inimese loomuse poolest, vaid selle poolest, et sel üksikul inimesel on peale selle, et ta on inimene, ka mateeria. Samal p?hjusel ei ole hüve, mida nimetatakse absoluutseks, hüve, mis erineks loomuse poolest sellest üksikust hüvest, kuigi erinevus on mingis teises suhtes.

Igavese hüve loomus on sama mis m??duval hüvel

Keegi v?ib ?elda, et hüve iseeneses on parem, sest ta on igavene, siinsed hüved aga on m??duvad. T?epoolest, kauem kestev asi tundub parem ja soovitavam. Et seda v?listada, m?rgib ta, et see, et hüve iseeneses on igavene, ei t?henda, et ta on parem. Igavene erineb mitteigavesest kestuse poolest, ja kestuse erinevus on v?ljaspool liigi loomust, sest ühe p?eva kestev elu ja kestev elu ei erine elu logose poolest, vaid ainult kestuse poolest. Kui hüve v?tta liigina, siis selle kestus on v?ljaspool hüve loomust. Pikem kestus ei tee elu paremaks. Kui mitte arvata platonistide kombel, et on üks hüve liik v?i idee, vaid hüve, nagu olemist, preditseeritakse igas soos, siis kestus ise on aja hüve. See lisaks midagi headusele. Sellep?rast kestev oleks parem. Aga seda ei saa ?elda, kui hüve on liik iseenesest.

Pütaagorlaste seletus

Ta v?rdleb seda arvamust pütaagorlaste arvamusega. Platonistide j?rgi ühe ja hüve loomus on sama, sellep?rast nad samastasid ühte iseeneses ja hüve iseeneses. Sellep?rast nad olid sunnitud postuleerima ühte esimest hüve. Pütaagorlased aga panid ühe hüvede nimekirja, kuhu nad paigutasid: valguse (vastandlik pahe: pimedus), ühtsuse (paljus), teadmise (arvamus), paigalseisu (liikumine), sirge (k?ver), meessoo (naissugu), parema (vasak), piiritletu (piiramatu), v?rdse (ebav?rdne), ruudu (ristkülik). Ta ütleb, et selles punktis andsid pütaagorlased t?en?olisema seletuse kui platonistid, sest pütaagorlased ei olnud sunnitud pidama hüveks ühte loomust. Isegi Speusippos, kes oli Platoni ?epoeg ja tema j?rglane Akadeemias, ei j?rginud selles punktis Platonit, vaid Pythagorast. Ta lisab, et asja arutatakse edasi "Metafüüsikas" (I 5, 986a13–b9).

Lahutatud hüve ei ole absoluutne hüve

V?ide, et lahutatud hüve on absoluutne hüve v?i hüve iseeneses, on vastuolus platonistide vaatega, on olemas üksainus k?ikide hüvede vorm. Aristoteles n?itab k?igepealt, et absoluutne hüve ei saa olla k?ikidele hüvedele ühine idee, seej?rel, et ei saa olla k?ikidele hüveks iseeneses nimetatavatele asjadele ühist ideed. Paistab, et platonistid eristavad hüvesid, mille poole püüeldakse ning mida valitakse ja soovitakse nende endi p?rast, neid, mis on head esimeste p?rast, ja neid, mis on head sellep?rast, et nad hoiavad ?ra vastandliku pahe. Nii et hüve preditseeritakse kaheti. Esmased hüved on head iseeneses ja nende poole püüeldakse nende endi p?rast. Nii hüve tekitavaid ja s?ilitavaid kui ka vastandlikku pahet piiravaid hüvesid nimetatakse headeks iseeneses heade asjade suhtes. Sellep?rast on ilmne, et absoluutse hüve logos ei sobi k?igile hüvedele. Edasi n?itab Aristoteles, et absoluutse hüve idee ei saa kuuluda k?igile hüvedele iseeneses. Asju, mis tekitavad v?i hoiavad hüvesid iseeneses v?i piiravad vastandeid, nimetatakse heaks sellep?rast, et nad on kasulikud, ja absoluutse hüve loomus ei kuulu pelgalt kasulikule. Lahutame neist kasulikest asjadest asjad, mis on iseenesest head, ja vaatame, kas neid saab nimetada heaks ühe vormi j?rgi, mida nimetatakse absoluutseks hüveks. Mis liiki asju tuleb pidada heaks iseeneses? Kas absoluutseks tuleb nimetada mis tahes hüvesid, mille poole püüeldake nende endi p?rast, nagu n?iteks n?gemine ning teatud liiki nauding ja aud? Nende poole püüeldakse küll m?nikord millegi muu p?rast, milleks nad on kasulikud, aga nad on niigi head ja iseeneses soovitavad. Kas on m?ni muu absoluutne hüve peale idee enese? Aristoteles j?uab j?reldusele, et kui miski muu peale idee ei oleks hüve iseeneses, siis idee oleks eeskuju, mis on kasutu, sest ta ei oleks millelegi eeskujuks. Kui k?ik eelmainitud asjad oleks head iseeneses, saades osa ideest, mis on ise hea, siis k?igis neis peaks esinema seesama headuse loomus, nii nagu lumes ja valges tinas on seesama valgesuse loomus, sest nad saavad osa ühest vormist. Aga ilmselt see ei ole t?si. Au, elutarkus ja nauding on erineva loomusega, st au kui au loomus erineb elutarkuse kui elutarkuse loomusest. Pealegi, au kui hüve loomus erineb elutarkuse kui hüve loomusest. Sellep?rast ei ole ühte headuse loomust k?igis heades asjades ja k?ik nad ei ole soovitavad sama aspekti all. Nii et see, mida nimetatakse absoluutseks hüveks, ei ole midagi ühist kui k?igile hüvedele ühine üks idee.

Kuidas siis asju heaks nimetatakse?

Eri logoste j?rgi preditseeritakse esimesel viisil t?henduste j?rgi, mis on ilma suhteta mingi ühe asjaga. Need on puhtalt ekvivooksed, sest juhtumisi kasutab sama s?na üks inimene ühe asja kohta ning siis keegi teine t?iesti teistsuguse asja kohta, nagu on ilmne, kui eri inimestel on sama nimi. Teisel viisil kasutatakse ühte s?na mitme asja kohta, mille t?hendused ei ole t?iesti erinevad, vaid millel on mingi sarnasus. M?nikord need viitavad ühele printsiibile, n?iteks mingit asja nimetatakse s?jaliseks kas sellep?rast, et ta on s?jamehe relv, v?i sellep?rast, et ta on s?jamehe r?ivas, v?i sellep?rast, et ta on s?jamehe liiklusvahend. M?nikord need viitavad ühele eesm?rgile: rohtu nimetatakse tervislikuks, sest ta tekitab tervist, toitu nimetatakse tervislikuks, sest ta s?ilitab tervist, ja kust nimetatakse tervislikuks, sest ta on tervise m?rk. M?nikord on need erinevas proportsioonis sama subjektiga, nii nagu kvaliteeti nimetatakse olevaks sellep?rast, et ta on iseeneses oleva (substantsi) dispositsioon, kvantiteeti sellep?rast, et ta on substantsi m??t, ja nii edasi. V?i on üks proportsioon erinevate subjektidega, n?iteks n?gemisel on kehaga sama proportsioon nagu arul hingega. Nii et nii nagu n?gemine on kehalise elundi v?gi, on aru hinge v?gi keha osaluseta. Head preditseeritakse paljude asjade kohta mitte t?iesti erinevate t?hendustega nagu t?iesti ekvivooksete asjade korral, vaid analoogia ehk sama proportsiooni j?rgi, kuiv?rd k?ik hüved olenevad headuse esmaprintsiibist, olles j?rjestatud ühe eesm?rgi poole. Aristoteles ei pidanud lahutatud hüve mitte k?igi hüvede ideeks ja logoseks, vaid nende printsiibiks ja eesm?rgiks. K?iki asju nimetatakse heaks analoogia ehk sama proportsiooni j?rgi, nii nagu n?gemine on keha hüve ja aru on hinge hüve. Aristoteles eelistab seda kolmandat viisi, sest seda m?istetakse asjades inhereeriva headuse j?rgi, esimesed kaks viisi aga omistatakse lahutatud headusele, mille j?rgi asja nii ?igesti ei nimetata.

Lahutatud hüvest ei ole kasu

Isegi kui ühine hüve idee oleks olemas, ei peaks ?nne poole püüdlema selle idee j?rgi.

See, kuidas preditseerida hüve ühe v?i teise logose j?rgi, tuleb nüüd k?rvale j?tta, sest selle t?psem uurimine kuulub metafüüsikasse. Ka hüve idee vaatlemine ei kuulu siia. T?epoolest, kui oleks üks hüve, mida k?ige kohta univookselt preditseeritakse, v?i isegi kui oleks olemas lahutatud hüve iseeneses, siis see ilmselt ei oleks asi, mida inimene tekitab v?i omab, kuid me otsime just niisugust asja. Me otsime ?nne, mis on inimese tegude eesm?rk. Aga inimese ?nn on kas miski, mida ta teeb, v?i midagi v?list. See saab olla inimese eesm?rk, sest seda kas tekitatakse, nii nagu maja on ehitamise eesm?rk, v?i seda omatakse nagu asja, mida kasutatakse. On aga selge, et lahutatud hüve ei saa olla inimese tegevus ega inimese tekitatu. See ei tundu ka olevat midagi, mida inimene omaks, nii nagu ta omab asju, mida ta selles elus kasutab. Nii et ühine ehk lahutatud hüve ei ole see hüve, mida me uurime.

V?idakse aga ?elda, et lahutatud hüve on siiski igasuguse tekitava ja omatava hüve eeskuju. Kes tahab koopiatest aru saada, peab tundma eeskuju. Siis tuleb v?lja, et tekitatavate ja omatavate hüvede p?rast tuleb tunda lahutatud hüve. Asi on selles, et kui lahutatud hüve on eeskujuks, siis meil on v?imalik paremini tunda ning j?relikult paremini omandada asju, mis on meile head, nii nagu kunstnik, kes vaatab eeskuju, oskab paremini sarnast pilti maalida. Aga esiteks, see argument pole koosk?las sellega, mida me t?heldame teiste teaduste puhul. K?ik teadused ja kunstid püüdlevad mingi hüve poole, ning eesm?rgi saavutamiseks kasutab igaüks neist endale vajalikku. Ent ükski neist ei kasuta selle lahutatud hüve teadmist. Kui sellest neile midagi kasu oleks, poleks see m?istlik. J?relikult pole lahutatud hüve teadmisest tekitatavale ja omatavatele hüvedele kasu. Teiseks, lahutatud hüvest ei ole kasu ei teaduste ja kunstide harrastamisele, sest tema tundmine ei aita kudumisele ega puusepat??le kaasa, ega nende omandamisele. Hüve lahutatud idee uurimine ei tee kedagi paremaks arstiks ega paremaks s?jameheks. Asi on selles, et eeskuju peab olema vastavuses tehtava t??ga. Aga kunst ei tekita ühist ega abstraktset hüve, vaid konkreetset ja üksikut hüve. Arst ei pea silmas abstraktset hüve, vaid konkreetset hüve, selle inimese tervist. Ta ei anna rohtu inimkonnale üldiselt, vaid sellelr inimesele. Nii et üldise ja lahutatud hüve teadmisest pole kasu ei teaduste omandamiseks ega nende harrastamiseks.

7. peatükk

T?lge

1097a15

Aga tuleme tagasi otsitava hüve juurde: mis see v?iks olla? See paistab ju olevat eri tegevuste ja kunstide puhul erinev: see on ju erinev arstikunsti puhul ja v?ejuhikunsti puhul ja samamoodi ülej??nute puhul. Mis on siis iga [kunsti] puhul hüve? See, mille p?rast k?ike muud tehakse? See on arstikunsti puhul tervis, v?ejuhikunsti puhul

1097a20

v?it, majaehituskunsti puhul maja, muu puhul muu, ja iga tegevuse ja valimise puhul eesm?rk, sest selle p?rast tehakse k?ike muud. Nii et kui miski on k?igi tegude eesm?rk, siis see ongi hüve, mida saab teha, ja kui neid on mitu, siis need.

N?nda on arutlus samasse kohta v?lja j?udnud; seda

1097a25

tuleb nüüd katsuda veel selgemaks teha. Et eesm?rke paistab olevat rohkem, siis me valime m?ne nendest muu p?rast, nagu n?iteks rikkuse, aulose ja üldse riistad, siis on selge, et k?ik eesm?rgid ei ole l?plikud, aga parim eesm?rk paistab olevat midagi l?plikku. Nii et kui on mingi üks ja ainus l?plik eesm?rk, siis see ongi otsitav,

1097a30

kui aga rohkem, siis k?ige t?ielikum neist. Ja t?ielikumaks me nimetame seda, mis on püüdlemisv??rne selle enese p?rast, sellest, mis on püüdlemisv??rne millegi muu p?rast, ja seda, mis ei ole kunagi valimisv??rne millegi muu p?rast, sellest, mis on valimisv??rne selle enda p?rast ja millegi muu p?rast, ja lihtsalt t?ielikuks seda, mis on alati valimisv??rne selle enda p?rast ja mitte kunagi millegi muu p?rast. Niisuguseks aga peetakse k?ige rohkem ?nne.

1097b1

Seda me ju valime alati selle enda p?rast ja mitte kunagi millegi muu p?rast, aga au ja naudingut ja aru ja k?iki voorusi me valime nii nende endi p?rast (sest me valiksime k?iki neid ka siis, kui neist mitte midagi ei tuleneks) kui ka ?nne p?rast,

1097b5

eeldades, et need teevad meie elu ?nnelikuks. ?nne aga ei vali keegi nende p?rast ega üldse millegi muu p?rast. Paistab aga, et see tuleb v?lja ka eneseküllasusest, sest t?ielikku hüve peetakse eneseküllaseks. Aga me ei nimeta eneseküllaseks mitte seda, kes on omaette ja elab üksildast elu, vaid seda, kellel on ka vanemad

1097b10

ja lapsed ja naine ja üldse s?brad ja kaaskodanikud, sest inimene on loomult ühiskondlik [πολιτικ?ν]. Sellele tuleb aga seada piir, sest kui minna edasi esivanemateni ja j?rglasteni ning s?prade s?pradeni, siis j?uab l?pmatusse [?πειρον]. Aga seda tuleb vaadelda hiljem; eneseküllaseks v?tame selle, mis üksinda

1097b15

teeb elu valimisv??rseks ja niisuguseks, et midagi pole puudu; niisuguseks me peame aga ?nne, ja peale selle k?ige valimisv??rsemaks, mitte lihtsalt üheks teiste seas [συναριθμουμ?νην]: kui ta oleks üks teiste seast, siis oleks selge, et k?ige v?iksemagi hüve lisamine teeks ta valimisv??rsemaks, sest hüvede lisandumine suurendab hüve, suurem hüve on aga alati valimisv??rsem.

1097b20

Paistab seega, et ?nn on midagi t?ielikku ja eneseküllast, olles tehtava eesm?rk.

Aga v?ib-olla ?nne nimetamine parimaks paistab millegi niigi selgena [?μολογο?μεν?ν] ning tahetakse, et ?eldaks selgemalt, mis see ikkagi on. V?ib-olla see saavutatakse siis, kui taibatakse, mis on inimese [iseloomulik] toiming [?ργον].

1097b25

Sest nii nagu aulosem?ngija ja kujuri ja igasuguse k?sit??lise puhul ning üldse nende puhul, kellel on mingi toiming ja tegu, peetakse Hüve ja h?sti olemist k?tkevat tema [iseloomulikus] toimingus, on oletatavasti ka inimese puhul, kui tal üldse on [iseloomulik] toiming. Kas siis puusepal ja naha?mblejal on mingid [iseloomulikud] toimingud ja tegevused, aga inimesel

1097b30

ei ole, vaid ta on sündinud tegevusetuks? Kas tuleb arvata, et nii nagu silmal ja k?el ja jalal ja üldse igal ihuliikmel paistab olevat mingi [iseloomulik] toiming, on inimesel peale k?igi nende mingi [iseloomulik] toiming? Mis see siis v?iks olla? Elamine paistab ju olevat ühine ka taimedega, otsitakse aga iseloomulikku [?διον].

1098a1

Seega tuleb k?rvale j?tta toitumis- ja kasvamiselu. Edasi tuleks tajumiselu, ja ka see paistab olevat ühine nii hobusega, veisega kui iga loomaga. J??b üle logose omaja mingi teoline elu; osalt on tal logos kui logosele kuuletujal, osalt aga kui

1098a5

logose omajal ja sellega m?tlejal. Et aga ka seda [teolist elu] ?eldakse kaheti, tuleb seda v?tta toimimise [?ν?ργειαν], [, mitte tulemuse] j?rgi, sest tundub, et nii ?eldakse ["elu"] kohasemalt. Kui nüüd inimese [iseloomulik] toiming on hinge toimimine logose j?rgi v?i mitte ilma logoseta, ja me ütleme, et kellegi toiming ja suurep?rase kellegi toiming on sama liiki, nagu n?iteks kitaram?ngija ja suurep?rase

1098a10

kitaram?ngija toiming ja samamoodi absoluutselt igal juhtumil. Et suurep?rasus vooruse poolest lisandub [iseloomulikule] toimingule (sest kitaram?ngija [iseloomulik] toiming on kitaram?ngimine, suurep?rase kitaram?ngija [iseloomulik] toiming aga kitara h?sti m?ngimine), siis kui see on n?nda ja me v?tame inimese [iseloomulikuks] toiminguks mingi elu, nimelt hinge toimimise ja teod logose j?rgi, suurep?rase mehe [iseloomulikuks toiminguks] aga selle [tegemise] h?sti

1098a15

ja kaunilt, ja igaüht neist h?sti [tehtuks], kui see viiakse l?pule sobiva vooruse j?rgi, siis kui see on n?nda, siis osutub inimesele omane [?νθρ?πινον] hüve hinge toimimiseks vooruse j?rgi, ja kui voorusi on mitu, siis k?ige parema ja k?ige t?ielikuma vooruse j?rgi.

Peale selle t?ielikus elus. Sest üks p??suke ei tee kevadet, ega üks p?ev; n?nda ei tee ?ndsaks ja ?nnelikuks

1098a20

üks p?ev ega lühike aeg.

Olgu see nüüd Hüve visand; tuleb ju v?ib-olla k?igepealt j?medalt visandada, enne kui piirjooned t?ita. V?ib arvata, et seda, mis on piirjoontes ?igesti [καλ??] olemas, v?ib igaüks j?tkata ja üksikasjades l?pule viia ning aeg on selles hea avastaja ning abimees; n?nda on sündinud ka

1098a25

kunstide edusammud, sest igaüks v?ib puuduoleva lisada. Ja tuleb meenutada eelpool ?eldut ja mitte otsida k?iges ühesugust t?psust, vaid igas asjas vastavalt uurimisainele ja niiv?rd kui uurimisk?igule kohane. Puusepp ja geomeeter uurivad [?πιζητο?σι] t?isnurka erinevalt:

1098a30

esimene niiv?rd, kui see on t??ks [?ργον] vajalik, teine aga uurib, mis see on v?i missugune see on, sest ta tahab n?ha t?de. Samamoodi tuleb teha ka k?igil teistel juhtudel, et k?rvalised asjad ei j?taks varju ülesandeid [?ργων].

1098b1

Ka p?hjust ei tule otsida k?ikidel juhtudel ühtemoodi, vaid m?nel juhul piisab, kui n?idata h?sti [καλ??], "et", nagu n?iteks esmaalgete puhul: "et" ongi esmane ja alge. M?nda algetest n?hakse induktsiooni teel, m?nda taju abil, m?nda mingi harjumise teel ja teisi teistmoodi. Tuleb püüda l?heneda

1098b5

igaühele neist vastavalt selle loomusele ja püüda hoolega neid v?imalikult ?igesti [καλ??] m??ratleda, sest j?rgneva jaoks on need suure kaaluga. Arvatakse ju, et esmaalge on üle poole tervikust ning toob selgust paljusse uuritavast.

Kommentaar

Hüve on eri toimingutes ja kunstides erinev. Asjana, mida otsitakse igas tegevuses, on hüve eesm?rk, mille p?rast teisi asju tehakse: tervis arstikunstis, v?it s?jas, hoone arhitektuuris jne. Igas tegevuses ja valimises on eesm?rk, tegija teeb k?ike selle p?rast. Nii et kui on k?ige tehtava eesm?rk, siis see on silmaspeetav hüve. Kui eesm?rke on mitu, on hüvesid mitu, ja siis l?heb arutlus ülima hüve juurde. Viimse eesm?rgi esimene tingimus on see, et ta oleks t?iuslik eesm?rk. Ilmselt on palju eesm?rke, mida valitakse millegi muu p?rast, nii et k?ik eesm?rgid pole t?iuslikud. Viimne eesm?rk aga paistab olevat t?iuslik. Kui selliseid on ainult üks, siis see ongi otsitav. Kui on mitu hüve, siis see on k?ige t?iuslikum neist. Asja, mida soovitatakse selle enda p?rast, nimetatakse t?iuslikumaks kui asja, mida soovitatakse millegi muu p?rast. See, mida kunagi ei soovita millegi muu p?rast, on t?iuslikum kui asjad, mida soovitakse nende endi p?rast ja millegi muu p?rast. Kui asi on lihtsalt t?iuslik, siis ta on alati soovitav tema enda p?rast ja mitte kunagi millegi muu p?rast. Eriti ?nn tundub niisugune. Au, naudingut, teadmist ja voorusi me valime küll nende endi p?rast, sest me valiksime igaüht neist, kui ka neist mingit kasu poleks. Kuid me valime neid ka ?nne p?rast, ?nne aga ei valita nende ega millegi muu p?rast. Viimse eesm?rgi teine tingimus on eneseküllasus. T?iuslik hüve on n?htavasti eneseküllane. Eneseküllaseks nimetatakse seda, mis omaette v?etuna teeb elu soovitavaks ja niisuguseks, et midagi ei puudu. Pealegi, ?nn on ilma igasuguse lisanduseta k?ige soovitavam asi.

Eri tegevuste ja kunstide puhul on taotletav hüve erinev. Hüve on see, mille p?rast k?iki teisi asju tehakse. Seda hüve nimetatakse eesm?rgiks. Kui on eesm?rk, mille poole k?ik kunstide saadused on suunatud, siis on see lihtsalt hüve, mida k?ik toimingud silmas peavad. M?istus peab paljude hüvede tagant otsima ühte. Inimloomuse ühtsuse t?ttu peab inimesel kui inimesel olema üks viimne eesm?rk, nii nagu arstil kui arstil on arstikunsti ühtsuse t?ttu üks eesm?rk. Inimese viimset eesm?rki nimetatakse ?nneks. See peab olema t?iuslik asi ja eneseküllane asi. Viimne eesm?rk on soovi loomuliku kalduvuse viimne termin. Selleks on tarvis esiteks, et asjal oleks aktuaalselt liik. N?iteks tule tekkimine ei l?pe vormi dispositsiooniga, vaid vormi endaga. Asi, millel on vorm, on t?iuslik, aga asi, millel on ainult vormi dispositsioon, ei ole t?iuslik. Asi, mis on viimne eesm?rk, peab olema t?iuslik hüve. Teiseks, loomuliku kalduvuse termin peab olema terviklik.

8. peatükk

T?lge

Esmaalget ei tule vaadelda mitte ainult l?htudes arutluse j?reldusest

1098b10

ja eeldustest, vaid ka l?htudes sellest, mida tema kohta ?eldakse, sest t?ega on k?ik t?siasjad koosk?las, valega aga l?heb t?de varsti ebak?lla. Hüved on jaotatud kolmeks – r??gitakse v?listest, hingelistest ja kehalistest [hüvedest], hingelisi me nimetame k?ige ?igemas m?ttes hüvedeks ja

1098b15

k?ige paremateks, ja hingelised teod ja toimimised me omistame hingele. Nii et [meie ülima hüve definitsioon] on koosk?las selle vana arvamusega ja seda jagavad ka filosofeerijad. ?igesti nimetatakse ka eesm?rgiks mingeid tegusid ja toimimisi, sest n?nda osutub see hingeliseks,

1098b20

mitte v?liseks hüveks. [Meie] arutlusega on koosk?las ka see, et ?nnelik elab h?sti ja tegutseb h?sti, sest me enam-v?hem ütlemegi, et [?nn on] mingi hea elu ja hea tegutsemine. Ja paistab, et k?ik see, mida inimesed ?nnest otsivad, on meie jutus sees: m?ned peavad ?nne vooruseks, m?ned elutarkuseks, m?ned mingisuguseks tarkuseks,

1098b25

m?nede meelest on [?nn] k?ik see v?i midagi sellest koos naudinguga v?i mitte ilma naudinguta. M?ned lisavad ka v?lise ?itsengu. Neist vaadetest on m?ned levinud ja vanad, m?ned on ainult v?hestel ja auv??rsetel meestel; kummalgi juhul pole t?en?oline, et t?ielikult eksitakse, vaid et neil on m?nes asjas v?i isegi enamikus asjades ?igus.

1098b30

Nendega, kelle meelest [?nn on] voorus v?i mingi voorus, on [meie] arutlus koosk?las, sest [?nn] on toimimine vooruse j?rgi. On v?ib-olla siiski mitte v?ike vahe, kas eeldada, et parim seisneb omamises v?i kasutamises, seisundis [?ξει] v?i toimimises. Sest seisund v?ib olemas olla ilma h?id tagaj?rgi andmata,

1099a1

nagu n?iteks magajal v?i muidu olesklejal, toimimine aga mitte, sest toimija tahes-tahtmata tegutseb, ja tegutseb h?sti. Nii nagu olümpiam?ngudel ei p?rjata mitte k?ige ilusamaid ja k?ige tugevamaid, vaid

1099a5

neid, kes v?istlevad (sest v?itjad tulevad nende seast), saavutavad ka elus kauni ja hea need, kes tegutsevad ?igesti.

Nende elu on ka iseenesest nauditav. Sest nautimine on hingeline, ja igaühele on nauditav see, mille armastajaks teda nimetatakse, nagu n?iteks hobune hobusearmastajale, vaatem?ng vaatem?nguarmastajale;

1099a10

samamoodi [on] ?iglased [teod nauditavad] ?iglusearmastajale ja üldse voorusekohased [teod] voorusearmastajale. Paljude jaoks nauditavad [asjad] k?ivad üksteisele vastu, sest need ei ole loomu poolest nauditavad, iluarmastajatele aga on nauditav see, mis on loomu poolest nauditav; niisugused on aga voorusekohased teod, nii et need on nauditavad nii nendele kui ka

1099a15

iseenesest. Nende elu ei vaja lisaks naudingut nagu mingit amuletti, vaid sel on nauding iseendas. Sest lisaks ?eldule, mitte keegi ei ole hea, kui ta ei tee kauneid tegusid r??muga; sest mitte keegi ei nimetaks ?iglaseks seda, kes ei tee ?iglasi tegusid r??muga, ega heldeks seda,

1099a20

kes ei tee heldeid tegusid r??muga; samamoodi ka teiste [vooruste] puhul. Ja kui see on n?nda, siis on vooruslikud teod iseenesest nauditavad. Aga ka head ja ka kaunid, ja m?lemat ülimalt, kui ?igesti otsustab nende üle suurep?rane inimene; ja ta otsustab nii, nagu me ütlesime. K?ige parem ja k?ige kaunim ja k?ige nauditavam on

1099a25

niisiis ?nn, ja Delose raidkirja j?rgi ei ole need lahutatavad: "k?ige kaunim on k?ige ?iglasem, ja k?ige parem on olla terve; k?ige nauditavam on saada osaks seda, mida ihaldatakse." Sest parimatel toimimistel on olemas k?ik see; ja me ütleme, et

1099a30

?nn on need v?i üks neist, k?ige parem.

Aga ikkagi paistab, et lisaks on [?nneks] tarvis ka v?liseid hüvesid, nagu ütlesime; sest on v?imatu v?i mitte kerge teha kauneid tegusid ilma abivahenditeta. Sest paljusid asju tehakse

1099b1

just nagu t??riistadega, s?prade ja rikkuse ja v?imu abiga; ja m?nede [hüvede] puudumine rikub ?ndsuse, need on n?iteks hea p?ritolu, laste?nn, ilu; sest vaevalt on ?nnelik see, kellel on v?ga inetu v?limus v?i kes on madala p?ritoluga v?i üksik v?i lastetu,

1099b5

ja v?ib-olla veel v?hem, kui tal on lapsed v?i s?brad, kes on v?ga halvad v?i on küll head, aga surnud. Nii et nagu ?eldud, paistab, et on lisaks tarvis ka niisuguseid soodsaid asjaolusid [ε?ημερ?α?]; sellep?rast samastavadki [τ?ττουσιν] m?ned ?nne hea ?nnega, teised j?lle voorusega.

9. peatükk

T?lge

Siit tekib nüüd küsimus, kas [?nnelikuks] ?pitakse v?i harjutakse v?i ka

1099b10

treenitakse kuidagi teisiti, v?i j?utakse [?nneni] mingi jumaliku saatuse l?bi v?i ka juhuse l?bi. Kui on üldse miski, mis on jumalate and inimestele, siis on t?en?oline, et ka ?nn on jumalatest antud, ja seda enam, et see on inimeste hüvedest niiv?rd k?ige parem. Aga kuigi see [küsimus] on v?ib-olla kohasem teises uurimuses, paistab siiski, et isegi kui

1099b15

see ei ole jumalatest saadetud, vaid selleni j?utakse vooruse ja mingi ?ppimise ja treenimise abiga, on see üks k?ige jumalikumaid asju. Sest vooruse auhind ja eesm?rk paistab olevat k?ige parem ja midagi jumalikku ja ?nnis.

[?nn] oleks ka paljudele ühine, sest k?igil, kes ei ole vooruseks v?imetud, on selleks v?imalus mingi ?ppimise

1099b20

ja pingutuse abiga. Ja kui on parem olla ?nnelik n?nda kui juhuse l?bi, siis v?ib oletada, et ?nnelikuks saadaksegi n?nda, kui loomusele vastav on loomu poolest nii kaunis kui v?imalik, ja samamoodi ka selle puhul, mis on vastav kunstile ja igasugusele p?hjusele, ja k?ige rohkem selle puhul, mis on vastav parimale p?hjusele. J?tta k?ige suurem ja k?ige kaunim juhuse hoolde oleks suur viga [λ?αν πλημμελ??].

Otsitav on selge ka meie arutlusest: ütlesime, et [?nn] on hinge mingisugune vooruslik toimimine. ülej??nud hüvedest peavad m?ned tingimata olema, ja teised on loomu poolest vahendina abiks ja kasuks. Ja see on koosk?las alguses ?elduga: poliitikakunsti eesm?rgiks

1099b30

v?tsime k?ige parema, ja poliitikakunst p??rab k?ige rohkem t?helepanu sellele, et tekitada niisuguseid kodanikke, kes on head ja kalduvad kauneid tegusid tegema.

Nii et on m?istlik, et me ei nimeta h?rga ega hobust ega mingit muud looma ?nnelikuks.

1100a1

ükski neist ei saa ju niisugustes toimimistes osaleda. Samal p?hjusel ei ole ka laps ?nnelik, sest ea t?ttu ei saa ta neis osaleda; ?ndsateks nimetatakse neid lootuse t?ttu. Sest nagu ütlesime, on tarvis ka t?ielikku voorust

1100a5

ja t?ielikku elu. Sest elus toimub palju muutusi ja juhtub igasuguseid juhuslikke asju, ja k?ige ?ilmitsevatelgi v?ib vanas eas juhtuda suuri ?nnetusi, nagu jutustatakse Priamose kohta Trooja aegadel; seda, kellele saavad osaks niisugused ?nnetused ja kes l?petab nii halvasti, ei nimeta keegi ?nnelikuks.

10. peatükk

T?lge

1100a10

Kas me ei tohi siis ka ühtegi teist inimest ?nnelikuks pidada, niikaua kui ta elab, ja tuleb Soloni j?rgi vaadata l?ppu? Ja kui t?esti seda eeldada, kas ta on siis ?nnelik, kui ta on surnud? See on v?ga imelik, eriti meie jaoks, kes me ütleme, et ?nn on mingi tegevus. Aga kui me ei ütle,

1100a15

et surnu on ?nnelik, ja Solon ei pea seda silmas, vaid et sel juhul saab inimest julgelt ?ndsaks nimetada, sest ta on juba teispool kurja ja ?nnetust, on selleski midagi vaieldavat; sest tundub, et surnulgi on midagi halba ja head, kui ka elaval v?ib seda olla, ilma

1100a20

et ta seda tajuks, nagu n?iteks au ja h?bi ning laste ja üldse j?reltulijate heak?ek?ik [ε?πραξ?αι] ja eba?nn. Aga ka see viib ummikusse: sest ka sellel, kes on ?ndsalt elanud k?rge eani ja vastavalt surnud, v?ib j?rglastel juhtuda palju muutusi, millest m?ned

1100a25

on head ja saavad teenitult osaks, teised aga vastupidised; ja on selge, et need v?ivad olla kui tahes kauged j?reltulijad. Oleks aga imelik, kui ka surnud muutuksid kaasa ning saaksid kord ?nnelikuks, kord ?nnetuks; imelik oleks ka see, kui j?rglaste [k?ek?ik] eellasi üldse ei m?jutaks, isegi mitte m?nda aega.

Aga tuleb tagasi tulla ennistise ummiku juurde: sest v?ib-olla see toob selgust ka sellesse, mida me praegu otsime. Ja kui tuleb vaadata l?ppu ning kedagi ?ndsaks nimetada mitte kui seda, kes on ?nnis, vaid sellep?rast, et ta enne oli [?nnis], siis kuidas pole imelik, kui seda, et ta on ?nnelik, ei saa tema kohta t?eselt ?elda siis, kui see on juba k?es,

1100b

sest elavaid ei taheta nimetada ?nnelikuks muutuste p?rast, ja sellep?rast, et arvatakse, et ?nn on midagi püsivat ja üldse mitte muudetavat, kuigi ?nn teeb inimese peal sageli t?isringi? Sest on selge, et kui meil tuleb j?rgida saatust, siis me nimetame sageli üht ja seda inimest kord ?nnelikuks, kord ?nnetuks, n?idates ?nnelikku inimest mingi kameeleonina ja ebakindlal alusel olevana.

V?i ei ole saatuse j?rgimine üldse ?ige? Sest hea ja halb k?ek?ik ei seisne selles, vaid inimese elu vajab seda lisaks, nagu ütlesime, aga voorusekohased tegevused toovad ?nne ja vastupidised vastupidist.

Aga sellest definitsioonist annab tunnistust ka see, mis meid ?sja n?utuks tegi. Sest ühelegi inimese otstarvetest ei kuulu püsivus nii nagu voorusekohastele tegevustele: sest need tunduvad olevat püsivamad teadustestki; ja nende seast k?ige austatavamad on püsivamad, sest ?ndsad elavad nendes k?ige rohkem ja k?ige pidevamalt edasi; sest n?htavasti me sellep?rast neid tegevusi ei unustagi.

Seega kuulub otsitav ?nnelikule inimesele, ja ta j??b ?nnelikuks kogu eluks: sest ta j??b alati v?i enamasti tegema ja silmas pidama voorusekohaseid asju, ja talub saatust k?ige kaunimalt ning igati kohaselt, olles "t?eliselt hea" ja "laitmatult ruudukujuline" [ Simonides ].

Juhuse t?ttu juhtub palju ning suuruse ja v?iksuse poolest erinevaid asju ning on selge, et v?ikestel soodsatel ja samamoodi ka ebasoodsatel asjadel ei ole elule otsustavat m?ju, aga suured ja rohked head sündmused teevad elu ?ndsamaks (sest nad teevad ise elu ilusamaks ja neid ka kasutatakse kaunilt ja suurep?raselt), seevastu aga halvad sündmused r?huvad ja rikuvad ?ndsust: sest nad toovad valu ja ka takistavad paljusid tegevusi. Siiski paistab suurep?rasus l?bi ka nendes, kui keegi talub rahulikult rohkeid ja suuri ?nnetusi, mitte tundetuse t?ttu, vaid üllana ja suuremeelsena. Ja kui elu m??ravad tegevused, nagu me ütlesime, siis mitte keegi ?ndsatest ei saa ?nnetuks: sest ta ei tee mitte kunagi vihkamisv??rseid ja halbu asju.

1101a

Sest me arvame, et t?eliselt hea ja m?istlik inimene talub igasugust saatust üllalt ja teeb sellest, mis olemas on, alati k?ige parema, nii nagu ka hea v?ejuht kasutab olemasolevaid v?gesid k?ige oskuslikumalt ja kingsepp teeb talle antud nahast k?ige suurep?rasema sandaali, ja samamoodi ka k?igi teiste k?sit??liste puhul. Ja kui nii, siis ei saa ?nnelik inimene iialgi ?nnetuks, kuigi ta ei ole ?nnis, kui talle saab osaks Priamose saatus. Kindlasti ei ole ta muutlik ja kergesti muudetav: ja ta ei nihku kergesti ?nnest ?nnetute juhuste t?ttu, vaid suurte ja sagedaste ?nnetuste t?ttu, ega saa p?rast neid j?lle ?nnelikuks lühikese ajaga, vaid kui üldse, siis p?rast pikka aega, mille jooksul ta saavutab suuri ja kauneid asju.

Mis siis keelab nimetada ?nnelikuks seda, kes tegutseb t?ieliku vooruse kohaselt ja v?liselt piisavalt hüvedega varustatud mitte juhusliku aja, vaid kogu elu? V?i tuleb lisada, et tal tuleb niimoodi elada ja vastavalt ka surra? Sest tulevik on meie eest varjatud, aga ?nne me peame l?puleviimiseks ja igati t?ielikuks. Kui nii, siis ?ndsateks nimetame elavate seas neid, kellele ?eldu kuulub j??b kuuluma, aga ?ndsateks inimestena.

Ja selle kohta piirdume nii paljuga.

11. peatükk

T?lge

See, et j?reltulijate ja üldse s?prade saatus [surnute ?nne] ei m?juta, tundub olevat v?ga ebas?bralik ja arvamustevastane [?petus]; et aga sündmusi on palju ja mitmesuguseid ning ühed m?jutavad rohkem, teised v?hem, tundub igaühest eraldi r??kimine suur ja l?putu [ülesanne], ja vahest piisab üldisest ülevaatest. Kui nii, siis nii nagu enda ?nnetustest on ühtedel mingi kaal ja m?ju elule, teised aga tunduvad kergemad, nii ka k?ikide s?prade [?nnetuste] puhul, aga on vahe sees, kas üks v?i teine sündmus toimub elava v?i surnuga, palju rohkem kui see, kas seadusevastased ja hirmsad asjad trag??diates on varem toimunud v?i neid tehakse, niisiis tuleb seda erinevust ka j?reldada, ja v?ib-olla veel rohkem kahtlust selles, kas surnud saavad osa mingist hüvest v?i vastupidistest asjadest.

1101b

Sest selle p?hjal tundub, et isegi kui nendeni midagi j?uab, olgu siis hea v?i vastupidine, on see, midagi n?rka ja v?ikest kas lihtsalt v?i nende jaoks, ja kui mitte, siis mitte nii suur ja niisugune, et see teeks ?nnelikuks need, kes seda ei ole, v?i v?taks ?ndsuse ?ra nendelt, kes seda on.

Tundub niisiis, et s?prade hea k?ek?ik ning samamoodi ka halb k?ek?ik m?jutavad surnuid mingil m??ral, kuid mitte niimoodi ja nii palju, et see teeks ?nnelikud mitte?nnelikuks v?i ümberp??rdult.

12. peatükk

T?lge

Kui nüüd see on selgeks tehtud, siis vaatame, kas ?nn on midagi kiiduv??rset v?i midagi austusv??rset; sest on ilmne, et see ei ole mingi v?imalikkus. Paistab, et iga kiiduv??rset asja kiidetakse selle poolest, et ta on mingisugune ja tal on millegagi mingisuguses suhtes; sest me kiidame ?iglast ja vaprat ja üldse head [inimest] ja voorust tegevuste ja tulemuste p?rast, ja tugevat ja kiiret ja igat muud selle poolest, et nad on loomu poolest mingisugused ja on mingis suhtes hea ja suurep?rasega. See on ilmne ka kiitustest jumalate kohta;

Kirjandus

• Aquino Thomase kommentaar. T?lge inglise keelde.
• R. A. Gauthier, J. Y. Jolif. Aristote: L'Ethique à Nicomaque, 3 k?idet, Louvain: Publications Universitaires de Louvain, 1958–1959.
• Franz Dirlmeyer (t?lkija ja kommenteerija). Aristoteles. Nikomachische Ethik, Akademie-Verlag: Berlin 1983, 8. trükk.
• W. D. Ross (J. O. Urmsoni poolt ülevaadatud t?lge). – The Complete Works of Aristotle, The Revised Oxford Translation, kd 2, toim Jonathan Barnes, Princeton: Princeton University Press 1984.
• T. H. Irwin (t?lge, sissejuhatus, m?rkused). Indianapolis: Hackett Publishing Co. 1999.
• Roger Crisp (t?lge, sissejuhatus ja m?rkused). Aristotle. Nicomachean Ethics, Cambridge: Cambridge University Press 2000.
• Christopher Rowe (t?lge). Oxford: Oxford University Press 2002.
  • Sarah Broadie. Sissejuhatus ja kommentaarid.
• Michael Pakaluk. Aristotle's Nicomachean Ethics: An Introduction, Cambridge: Cambridge University Press 2005.
• Richard Kraut (toim). The Blackwell Guide to Aristotle's Nicomachean Ethics , Blackwell Publishing 2006.
  • Gavin Lawrence. Human Good and Human Function, lk 37–75.
• Ronna Burger. Aristotle's Dialogue with Socrates: on the Nicomachean Ethics, Chicago: The University of Chicago Press 2008.
• Otfried H?ffe (toim). Aristoteles. Die Nikomachische Ethik, Berlin 2010
• Robert C. Bartlett, Susan D. Collins. (t?lge), Chicago: The University of Chicago Press 2012.
• Gerard E. Hughes. The Routledge Guidebook to Aristotle's Nicomachean Ethics , Routledge 2013.
• C. D. C. Reeve (t?lge). Indianapolis: Hackett Publishing Co. 2014.

V?lislingid

• Nikomachose eetika I, II, VII, VIII ja IX raamat Anne Lille t?lkes 1996. aasta v?ljaande j?rgi